|
|
|
![]() |
|
|
Sulpsatus
Taamalt paistab vesi,
mis tasakesi sillerdab.
Seda kaugelt juba nägin-
tahe minna hinge põletab.
Lähenen vargsi veele
kõndidedes õrnal jääkihil.
Parimad soovid teele
saadan sms-ga siingi...
Tunnen, kuis jää praguneb-
kannatus raskuse all katkeb...
Veatu jääkiht juba laguneb-
ilmselt olengi liig raske...
Hetkeks jään siiski seisma,
et mõtiskleda toimuva üle...
Püüan kõhuli seejärel heita-
meeleolu on üsnagi ülev...
Edasi roomama pean kõhuli-
seljast viskan häiriva mantli...
Tunnen sest omamoodi mõnugi,
kuigi jää mu kõhu all on katki...
"Iga liigutusega lähenen veele,
samas kaugenen tegelikust elust!"
See ongi vist omamoodi reegel,
mille avastamine tähendab edu...
Samal hetkel käib praksatus,
jää õrnus annab lõpuks järele...
Seekord ei olegi prantsatust-
vaikset sulpsatust vaid häbenen...
Tagasi
| |
