|
|
|
![]() |
|
|
Sinust minusse jääb
On haruldaselt ebatavaline päev-
aeg lendleb märkamatult omasoodu...
Justkui tööd täis oleks mu käed-
tegelikult ammu sellest ma loobun´d...
Mõte jäi lihtsalt kuskile kinni-
täpselt ei teagi miks või kuhu...
Rahulikult vaatan enda ümber ringi-
kõikjalt vaatab vastu vaid rahu...
Rahu, mis ühtäkki saabus minusse-
märkamatult oma jälje siia on jät...
Ennemalt ma torman´d oleks pidusse-
nüüd enam ei huvita mind see värk...
Nii, kuis lahkusid Sina mu elust-
nii lahkusid sealt ka emotsioonid...
Mõnda aega ilmselt ei võta ma vedu-
minu jaoks lõppenud on ovatsioonid...
Päevad läbi istun üksi oma diivanil-
sel samal, kus kunagi mind embasid...
Siin istudes ma oma aega veedangi-
siin samas Su "lõksu" ma langesin...
Kõik sai läbi sama kiirelt kui algas-
pole hullu, mõlema elu läheb ju edasi!
Tahtmatult Su und veel öösiti valvan-
mIks? Ei teagi, kuid see on sedasi...
Möödas on aeg kui rohkelt närvitsesin-
aeg, mil ma meeletult Sust hoolisin...
Siis alatihti ma Sulle aina nähvasin,
kuigi sõbralik olla vaid proovisin...
Nüüd kadunud olen ma Su elust-
mõnda aega sa mind enam ei näe!
Ehk leevendab see kõike valu,
mis Sinust minusse alles jääb...
Tagasi
| |
