|
|
|
![]() |
|
|
Saan lahti vaevast
Taon laubaga puruks jääd,
mis katab läänemere kallast.
Küll valu kord üle läeb-
ega selles ole midagi halba.
Püüan purustada võimatut,
sest mõistus pole helge.
Peas mõtted on riivatud-
siht silme ees selge.
Üllatuseks mulle endale
hakkab mõranema seesama.
Praegu tahaks lennata-
linnutivul merd vaadelda.
Võtan jalatsid jalast,
et sulatada jalgealust.
Hilbud heidan seljast,
jäist külma veel talun.
Viskun selili jääle
ja tunnen, kuis vajun-
jää sulamine on kärme,
kuni algab lumesadu.
Tunnen, et ei tunne
enam mitte kui midagi...
Peagi siia ma suren-
ehk upun? kui sedagi...
Liigutada ei jaksa,
hingata on valus...
Jää korra praksab,
kuid raskust veel talub.
Jään ootama lõppu
ja imetlen taevast.
Lõpuks vajungi vette-
saan lahti oma vaevast...
Tagasi
| |
