Eelnev päeva õhtu
Mingil imelikul põhjusel läks ühel õhtul kõik käest ära. Ma ei teagi, mis minuga juhtus, lihtsalt kaotasin kontrolli enda ja oma käitumise, eelkõige aga oma suuvärgi üle. Samas kui mõtlema hakata, siis ma ei rääkinudki kellegagi. Kui, siis ainult paar üksikut sõna või lauset. Ma pole ammu nii kidakeelne olnud kui eile olin. Miks ma selline olin, seda ma ei tea isegi. Ilmselt ei olnud erilist jututuju lihtsalt.
Kuigi ma olin kidakeelne ja ei rääkinud peaaegu üldse, suutsin ma siiski nii mõnelegi „kogemata” paar krõbedamat sõna öelda. Taaskord pälvisin vastiku ja ennast täis oleva inimese maine. Oli seda nüüd siis vaja? Ju siis oli. Ja kui ka ei olnud, siis nii ta igatahes läks. Muuhulgas suutsin oma kõige kallimale inimesele siin maamuna peal saata ka säärase e-maili, kus läbi lillede oli öeldud stiilis: „Sina ära tule minuga hüppama...”.

Esimese päeva ennelõuna
Hommikul lugedes sedasama kirja, millega eelmisel õhtul maha sain, tekkis vägisi tunne, et peaks uksest välja minema, paremale keerama ja siis paar maja edasi jalutama. Kohale jõudes uksele koputama ja küsima.
„Vabandage, kas psühhiaatriahaiglas armunuid ka ravitakse?” Suure tõenäosusega, oleks mind isegi vatsu võetud, kuna selleks, et sinna kohale minna ja sellist asja küsida, peab ikka mingisuguse kiiksuga olema. Oma suurest laiskusest ma seda siiski ei teinud. Jäin hoopis mõtlema sellele, kui laisk ma olen. Mõelda vaid, hommikul ärgates ripub kõht üle voodiserva nagu oleksid paarisaja kiloga ülekaalus, ila tilgub padjale nagu oleksin öö otsa unes kedagi suudelnud või oleks keegi mulle meeletus koguses strippi teinud, et enam kuidagi ei saa ja ila lihtsalt valgub meeletu kiirusega suhu ja siis omakorda suust välja...
Igatahes selle asemel, et kaltsud selga ajada ja suure hurraaga armuvalus haiglasse joosta, vajutasin nuppu ja panin oma arvuti tööle. Põksuval südamel ootasin vastust oma haigele kirjale, mille eelmine päev meeltesegaduses kokku olin kritseldanud. Ma sain selle kirja. Nii nagu arvasin, olin oma armastatu lihtsalt välja vihastanud. Tema kiri oli lühike ja konkreetne, kuid piisav, et mind paika panna. Tundsin end äärmiselt räbalalt. Täpselt selline tunne nagu ilma igasuguse narkoosita oleks südamest tükike ära kistud. Samas ei olnud seal ju midagi väära kirjas, lihtsalt see kõik tundus nii valus...
Sellele kirjale ma enam ei vastanud. Mitte, et poleks tahtnud... Süda peksis sees, käed värisesid meeletult, aga kaine mõistus ütles, et see vastamine tooks enne halba kui head. Nii jäigi antud kiri vastamata.
Egas midagi, võtsin oma seitse asja ja läksin ema juurde. Oli tal seal musttuhat probleemi küll, arvutiga, arvutilaua kui ka kardinate akende ette riputamisega. Eks vahest peab temal ka abiks käima. Sai siis sedasi näiliselt kasulik oldud, kuigi samal ajal mõtted olid hoopis teises linna otsas.
Ema juures läksin korraks MSN-i. See sai saatuslikuks. Oleksin pidanud siiski endale kindlaks jääma ja MSN-i mitte ronima, aga tagantjärele on kõik targad.
Seekord alustas tema juttu. Just seesama inimene, keda ma ennist kõige kallimaks enda jaoks tembeldasin ja kellega mul see „meeldiv” kirjavahetus oli. Peale teretamist uuris ta veidi ühe projekti kohta, mida koos pidime ajama ja kui ma siis andsin mõista, et tahan madalat profiili hoida ja seega tema võiks vähe rohkem kohustusi enda peale võtta, siis pidavat mul midagi viga olema. Püüdsin mina siis selgitada, et lihtsalt olen end üle mõelnud ja sestap ei ole ma viimasel ajal ka parimas tujus kogu aeg ning üldse ma tahan kõrvalist tegevust võimalikult palju teha, et mõtteid mitte uitama lasta.
„Ma ei taha küll torkida aga mulle on nüüd arusaamatu, millest selline käitumine nagu tingitud on... Kõigel peab ju mingi põhjus olema ja üleüldse millest Sa mõelda ei taha?” Sain vastuse, mida ma ei oodanud. Tegelikult ma ju tahtsin ära lõpetada selle suhtlemise, kuigi ei suutnud. Siis tahtsin teemat vältida, aga sellegagi ei saanud ma hakkama. Tõsiselt mannetu tunne tuli peale. Mis teha, edasi tuleb elada ja raskused on ületamiseks. Ajasin siis oma selja taaskord sirgu ja selgitasin talle:
„Oled Sa kindel, et tahad teada?” Vastust ootamata jätkasin:
„Mitte millest, vaid kellest ja kellest, seda ilmselt pole enam raske arvata...”
Tekkis hetkeline vaikus. Minu mõtted olid teadagi kus. Süda hakkas taas aina kiiremini peksma. Ma nagu oleksin kartnud kõike, mis nüüd järgneda võib. Teatud mõttes oli selleks ju ka põhjust. Edasine vestlus kujunes umbes sääraselt:
„Ma ei saa aru... Enne oli nagu kõik enamvähem... Ja nüüd äkki hakkasid mõtlema...”
„Oh ei, kallike, ma mõtlen juba pikemat aega, lihtsalt viimasel ajal on nii mõnigi asi rohkem kohale jõudnud mu enda jaoks... Nimelt see kui palju Sa mulle korda lähed...”
„Aga ei peaks minema!”
„Palju asju on, mis ei peaks. Usu mind, ma ei plaaninud midagi sellist, aga jah, lase mul olla, küll ma mingi ajaga üle saan. Ma ei taha, et Sina selle pärast muretsema peaksid...”
Edasi ma ei suutnud temaga rääkida. Sel samal hetkel läksid silmad märjaks. Püüdsin leida, mis tahes põhjust ja irdusin kiirel sammul arvutist. Lihtsalt vajasin eemaldumist. Ilmselt kartsin kõike järgneda võivat liigagi palju. Igatahes läksin kööki, võtsin endale tassi kohvi ja püüdsin ema kodustes töödes mistahes valdkonnas aidata. Tegelikult peale püüdmise ma seda ka tegin. Aga närvid ei pidanud vastu. Iga natukese aja tagant käisin ikkagi monitori piilumas. Endal käed värisesid hirmust, mida kõike ma sealt nüüd lugeda võin. Samas oli absoluutselt iga kord pettunud. Ta ei kirjutanud mulle midagi. Miks oleks ka pidanud, ma ju ütlesin, et olen eemal mõnda aega ja ei saa temaga rääkida... Inimesed on imelikud.
Mõnda aega hiljem istusin taas arvuti taha. Mitmeid kordi alustasin uut teksti kirjutamist, kuid alati jäi „Send” vajutamata. Kartsin teha vigu ja eelistasin olla võimalikult neutraalne. Paraku antud situatsioonis ei olnud see sugugi mitte lihtne. Peale kümne minutilist iseendaga arutlemist ja õigete sõnade otsimist, andsin enda olemusest siiski lõpuks märku. Selle ajaga oli tema ilmselt end kogunud ja konkreetselt välja mõelnud, mida mulle öelda. Teine võimalus, et kõik järgnev tuligi hetkeemotsioonide ajendil:
„Tead... Ma ei taha Sinu olemist halvemaks teha, aga Sa tead, mis seisus mina olen. Ütlen ausalt, et ma ei taha mingist armastusest mitte midagi kuulda... Sellepärast eirasin ka Sinu jalutama kutsumist. Ma pole selleks võimeline ja selles mõttes ka nüüd, et töö ja eraelu tuleks lahus ikkagi hoida... Ma tean, et sul on ka raske aeg, aga teeme nii, et mõlemad teevad siiski seda, mis nende ülesanne on, vältimaks uusi sekeldusi. Ma olen ise ka viimaste nädalatega muutunud, mis on iseenesest mõistetav, aga see töö, mida me koos teeme, on hetkel ainus, mis mind püsti hoiab, Kui mul seda ei oleks, ma ei kujutagi ette, mis minust järgi siis oleks.”
Ausalt öeldes, olin sellest argumenteeritud ja vägagi õigesti öeldud jutust kergelt kaameks löödud. Täpselt nagu keegi oleks hirmutanud. Mul oli nii palju, mida talle vastu öelda, aga ma ei suutnud. Lihtsalt sõnad ei tulnud suust välja, mõte jooksis kiiremini kui näpud kirjutada suutsid ja mul ei jäänudki muud üle kui lihtsalt suud maigutada. Sisuliselt midagi tarka me rohkem ei rääkinudki. Mina ainult nõustusin, lasin pea norgu ja tundsin „uhkust” selle üle, et olin suutnud taas ühe inimese tuju allpool igasugust arvestust viia. Omamoodi katastroof lausa. Igatahes podisesin talle veel ühte-teist vastu, kuid laias laastus lihtsalt leppisin olukorraga. Ilmselt oli infot korraga liiga palju, või teine võimalus, et ma lugesin ekraanilt seda, mida olin kogu aeg kõige enam kartnud, et ta mulle ütleb.

Pärastlõuna
Paar tundi hiljem olin juba oma töö juurde jõudnud. Miks peaks üks inimene vabatahtlikult pühapäevase päeva pärastlõunal töö juurde minema, sellest mina aru ei saa, aga igatahes sinna ma läksin. Viga! Koridori sisenedes nägin nagu vaimu, teda enda ees käimas. Samuti nägin teda pärast kontori ruumes kõikjal ringi liikumas. Tegelikult teda mõistagi ei olnud seal. Oli alanud suur paranoia ja ettekujutuste ajastu. Õnneks see väga pikalt ei kestnud. Peale paari tunnist töö tegemist, õigemini näe tegemist, nagu töötaks, kutsuti mind välja. Omapärane seltskond pidi minema kuskile sööma/jooma ja lauamänge mängima. Olin tõsiselt kahe vahe. Esiteks ei tahtnud ma oma halva tujuga hakata teiste seltskonnaliste tuju rikkuma ja teiseks oli mul suur hirm kohtuda seal samas pundis inimesega, kellega mul just äsja oli „meeldiv” jutuajamine olnud. Kusjuures mitte hirm nagu ma kardaks teda, vaid hirm selles suhtes, et kartsin öelda valesid sõnu, valesid lauseid. Hirm iseenda ees.
Ma siiski läksin. Ausalt tagasi mõeldes ma ei teagi, kas see oli hea või halb. Ilmselt siiski seda viimast. Ma ei ole kunagi näinud teda nii tõsisena, nii napisõnalisena ja niivõrd mind vältivana. Aga eks ma ise olen selles süüdi ka, et ta selliseks muutsin. Hea meelega tahaks öelda, et aeg parandab kõik, kuid antud ajahetkel tundub sedasi mõtlemine kuidagi naiivne.
Üldjuhul tundus tol õhtul kõik kuidagi vale ja väär. Absoluutselt kõik. Nii see, kus ma istusin, mis ma tegin, mida ütlesin ja mida tahes ma ka ei teinud. Äkki oligi selline valepäev?

Teine päev
Järgmine hommik oli seevastu sada protsenti eelmise päeva vastand. Ma ei tea, mis minuga juhtunud oli. Ma küll magasin vähe ja mõtlesin enamjaolt ööst iseenda lolluste ja tegemiste peale, kuid siiski hommikul olin energiat täis, rõõmus ja äärmiselt teotahteline. Endalegi ootamatult kiiresti sain kepsu alla, koerale rihma ümber ja välja jalutama. Veidi hiljem leidsin end juba töö juurest. Lõunale minnes helistas mulle teadagi kes. Mina muidugi pidin kohe lõõpima hakkama. Ta tahtis muga kokku saada ja rääkida. Ma siis pakkusin kohe välja, et lähme ehk mere äärde jalutama. Mul millegi pärast tuli selline romantiline jalutamise isu peale. Nii armas, kas pole?
„Kohe hakkab sadama, ma saan märjaks ju sedasi...” oli ainus vastuargument minu ahvatlevale pakkumisele. Mina ei saa aru, ise naisterahvas ja kardab märjaks minna... Minu meelest peaks tema juba küll sellises eas olema, et nagu võiks harjunud olla sellise nähtusega. Ju siis ei olnud. Igatahes ta arvas, et see ei ole naljakas ja et tal ikka mulle üks tähtis jutt ja et ta ikka tahab minuga kokku saada jne. No olgu. Mis minul saab selle vastu olla kui ilus naisterahvas tahab minuga kokku saada. Mõeldud tehtud. Võtsin oma seitse asja ja ilmselt mõne asja veel ning jalutasin õigeks ajaks kokku lepitud kohta. Tegelikkuses jäin küll oma viis minutit hiljaks ja ta jõudis juba närviliselt helistada, et kus kaugel ma olen ja miks mind ikka veel ei ole, kuid ei sest olnud miskit. Kaubanduskeskusesse jõudes (seal me pidime kohtume) vaatasin mõne hetke peaukse juures ringi. Keda ei olnud, oli loomulikult seesama kõrgelt hinnatud kaunitar, kes mind siin juba pikemat aega väidetavalt ootas. Võtsin sisi mina taskust oma moodsa moobeltelefoni ja väntasin kõne kadunukesele. Tema oli suurest igavusest läinud Seppälässe shoppama. Naised, ma ütlen. Kohe kui hetkeks oma pead jäävad, nii esmajoones kuskile kaltsukauplustesse ära eksivad. See selleks. Vedasin siis oma vanad ja ärevusest veidi tudisevad kondid Seppälä ukse juurde. Seal ta mul seisiski. Vaatas kelmikalt naeratades otsa ja astus sammu või kaks lähemale. Nüüd järgnes meil tõsine diskusioon. Kuna mõlemal puudus otsustusvõime, siis meil ei olnud õrnematki aimu, kuhu me nüüd maha peaks istuma, et tema saaks rääkida ja mina kuulata, mis see nii tähtis jutt ikkagi oli siis. Lõpuks võtsime kohad sisse esimeses kohvikus, mis silmapiirile jäi. Mina tellisin endale mahla, tema pitsa ja ikka nii, et mina ka saaksin. Nii hoolitsev, kas pole?
Igatahes jäin ma talle küsivalt otse silma vaatama. Tema alustas sõnadega:
„Noh, kallike, kuidas Sul siis ka läheb?”
Kuidas palun? Ma ei saa tast aru. Tema tähtis jutt seisnes selles, et ta tahab teada, kuidas minul läheb. Kahtlane. Minu mitte just kõige naiselikum vaist haistis, et siin on mingi konks. Ilmselt ta tahab mult mingit teenet või asja. Ma jätsin eelmisele küsimusele vastamata ja jäin teda oma suurte, tõllarattaid meenutavate, silmadega edasi jõllitama. Järgmine lause, mis ta suutis suust välja lasta, oli juba märksa tõsisem:
„Olgu, asja juurde asudes, ma tahtsin küsida, kallikene, et mis Sa arvad, äkki Sa tahad minuga kokku kolida?”
Poleks ma kaubanduskeskuses sel hetkel, siis oleksin ilmselt lihtsalt karjuma hakanud. Mulle idee järgi meeldivad ausad ja avameelsed inimesed, nende seas ka naised, kuid nii otsekoheselt lajatamine pani isegi minul verejooksu kinni. Ma ei suutnud hetkeks millestki mõelda, veri tardus, näost muutusin aina kahvatumaks. Ma puurisin oma pilgu ta silmadesse, kuid sealt polnud mitte kui midagi välja lugeda. Tema imearmas, kuid kahtlaselt kelmikas naeratus, et mitte öelda irve, seisis endiselt uhkelt risti nina all. Ausalt ma ei osanudki midagi öelda, ega mõelda. Mõnes mõttes oleksin midagi ju õnnest lakke kargama ja vaimustusest teisele kaela langema, kuid... Just nimelt kuid. Naiste puhul on alati kõikidel nendel ilusatel hetkel mingi kuid... Oli ka seekord.
Peale väikest järelpärimist ja arutelu selgus, et mind mitte ei tahetud endale elukaaslaseks vaid peigmeheks ja mitte reaalsuses vaid juriidiliselt. Ühesõnaga tahtis too neiu lihtsalt endale korterit osta ja arvas, et me võiks selle kahe peale osta. Ta küll tahtis kõik maksud ja asjad ise ära maksta, kuid tahtis minust tehe poole korteri omanikku. Huvitav kogemus. Lubasin mõelda selle peale, aga ausalt öeldes on mul tänini arusaamatu, mida ta siis tegelikult tahtis? Mind ta ju ei tahtnud, raha ka ei küsinud, kokku kolida ei tahtnud ja isegi käima ei tahtnud hakata, aga pool korterit tahtis küll anda... Igatahes meie suhtlemine paranes, taaskord suhtlesime ja seda kõike pea, et inimese moodi, nagu ennemuiste vanasti.