|
|
|
![]() |
|
|
Rõõmus meel
Ärkasin varem,
et teha Sulle süüa.
Tundus, et parem
on Sind üles hüüda.
Katsin siis laua
ja keetsin ka teed.
Ootama ma kaua
pidin Sind veel.
Silmi Sa avada
ei tahtnud mitte.
Võtsingi vabalt
ja viskusin vette.
Kuni Sa tudisid,
käisin mina ujumas.
Hiljem kui ärkasid,
tundus kõik sujuvat.
Laud oli kaetud
kõikse kõige paremaga.
Sinul uni aetud,
tulid mulle lähemale.
Lauale lisanud
olin ma veel küünlad-
see oli viisakus,
nad kõik olin süütan´d.
Kinkisidki kalli
ja magusamad sõnad.
Mina polnud valmis,
see ehmatas mind väga.
Rõõmus Sinu meel,
see rõõmustas mindki.
Natukene veel
ja hõiskas minu hingki.
Tagasi
| |
