|
|
|
![]() |
|
|
Rõõm on olla koos perega
Igav on istuda üksinda kodus-
oodata, mil saabub mu naine.
Veidi koristada oleks mu kohus,
kuid parema meelega olen haige...
Üüratult laisaks olen muutunud-
ei viitsi üldse ennast liigutada.
Hea on olla väheke joobunud
ja oma järeltulijaid kiigutada.
Kuid hetkel olen üksi koju jäetud-
naine lapsega jalutama on läinud.
Mind nagu oleks igatsusse maetud-
oma naist ma terve tund pole näinud!
Istun vaikselt akna ääres-
kaugusse on lennanud pilk...
Aeg nii visalt edasi läheb,
sombuseks on muutunud ilm.
Midagi tarka teha ma ei oska,
et kiiremini mööduks aeg...
Poest ka ei oska midagi osta-
elu pereta on otsatu vaev!
Vahelduseks loen ma lehte,
kuulan raadiot ja telerit vaatan.
Kuid miski ei tundu ehtne,
kuni mu kõrval ei ole abikaasat...
Minuti järel möödub minut,
möödub ka tunni järel tund...
Igatsen oma peret ma pisut-
sadama on hakanud lund...
Heidan mõtiskledes pikali-
mõteldes, kus küll mu pere on?!
Naist lapsega pole ikkagi-
nad ära olnud juba tundi kolm...
Suurest igatsusest peale tuleb uni,
jään rahulikku unisklevasse unne...
Magan rahulikult oma und kuni
ajab mind üles üks kahtlane tunne...
Hetk hiljem võtit keeratakse lukuaugus-
mu armas tütar jooksuga tuleb mu sülle!
Uks selja tagant kinni lüües veidi paugub-
see äratus meeldiv igatahes on mulle!
Rõõm on olla koos oma perega!
Rõõm on aega veeta üheskoos!
Seda valmis kaitsma olen verega-
peaasi, et õnnelikult oleksime koos!
Tagasi
| |
