|
|
|
![]() |
|
|
Punane meri
Kütkestav kargus-
tead, mis see on?
Lootusetu kirgus,
kui langenud torm.
Sügis on alanud,
see ongi suve lõpp!
Justkui valatult
jätkub romantika kütk.
Jalutuskäik öisel aal,
mil valitsemas pimedus.
Mere poole viimne vaat-
peale surub kõledus...
Meri näib kui igavik-
lõputu punane veekogu...
Ammu lõppenud videvik,
nähtavus on lootusetu!
Kauge punane kuma
kärgatab tuhmilt silma.
Öö, või hommik juba?
Tuul põsele toob tilgad...
Oot, vesi näib punane?
Nägemine muutub uduseks-
millest see küll tuleneb?
Tuul- see veelgi tugevneb.
Vesi on karge ja vahutav,
kadunud on kummastav läige.
Tormi hoiatus ehk rahuneb...
Nüüdne vaade- see on kõige...
Seiskub mõte ja kogu elu-
indiviidist saab tühjus...
Miski ei võta enam vedu,
jäänud on igavene ülbus.
Meri rahuneb lõplikult-
tuul enam ei rõvetse...
Kõigil on oma võimalus,
kuid meri näib punane...
Tagasi
| |
