|
|
|
![]() |
|
|
Põrandakaltsu tunne
Ma tahan Su lähedust
Ja seda ma ka saan
Kuid ikka nagu vähemus
Sust loobuma ma pean
Sa tead mis toimub
Kuid see on ka kõik
Peagi jääb kõik soiku
See on sinu võit
Seda, mida mina
Sina ei tunne
Küllap oli viga
Sind oodata tunde
Ma nii väga ju tahtsin
Sind kallistada ja hoida
Nüüd mõttetult lahmin
Sügav kuristik koidab
Me kohtume pea iga päev
Kuid vaid kui sõbrad
Ümber minu Sinu käed
On täiesti vabalt
Ma võtsin Su tööle
Et oleksime koos
Ma piilun Su poole
Kui Sa oled tööhoos
Kõikidesse tegemistesse
Olen ma Sind sidund
Ka iseenda olemisse
Liigselt olen kiskund
Sina võtad mind
Sellisena nagu olen
Mina aga Sind
Nagu ainus Sa oleks
Ainus, kes korda mul läeb
Kuigi ma tean, et see on val
e
Mõtteis löön Sinuga käed
Endal kuvastusest punetav pale
Ma ei saa ju Sind kinni hoida
Sulle haiget teha ma ei taha
Kuigi jah, omamoodi võigas
Tundun endalegi vastikult paha
Aga mida ma siis tegema peaks?
Vältima sinuga kohtumist?
Ei, ma tõesti ei tea
Sedasi jätkan ju enese lõhkumist
Mu süda niigi juba on ribadeks
Ka hing on seest välja kistud
Iseendaga ma vaikides sigatsen
Kuni ükskord lõpetan kirstus
Poleks uskunud, et nii piinarikas
On Sinuga ühes ruumis olla
Ma tean, et ka viinakärakas
Mulle appi kuidagi ei saa tulla
Masendav on ainus sõna
Millega kirjedada mus toimuvat
Kui vaid midagigi saaksin teha
Ja alustada uuesti kõike toimunut
Aga seegi vaevu mind ei aitaks
Ma halba Sulle pole ju teind
Ma samamoodi iseend laimaks
Ainult... kui ma poleks Sind näind
Aga nägin
Ja näen tänagi
Nagu käbi
Tahan vähegi
Ma nägin ühel koosolekul
Kuhu Sa millegipärast tulid
Ma imestasin Su tulekut
Kuigi hea, et kohal olid
Sest päevast peale
Me nagu sukk ja saabas
Mõtleme vaid heale
See iseloomuga kaasas
Nagu käbi ma Sinu ligi
alateadlikult hoian
Ma peast olen veidike segi
Kui reaalsus kord koidab
Midagi enam pole teha
Nähtamatult lehvitan Sulle
Olgugi, et tahan nii väga
Kõike kõige paremat Sulle
Parem on kui kaon Su elust
Teisiti Sind unustada ma ei suuda
Aitab küll meie ühisest melust
Aeg parandab haavad ma loodan
Verd tilkuva südamega
Ma vaatan Sul silma
Kui saaks veel sügavamale
Siis pesa ehitaksin sinna
Ma tean, et see on viimane kord
Sina seda veel ei tea
Sestap ma väljapaistvalt morn
Ma mõtlema ei peaks
Täna õhtul, kui soovid mul head ööd
Kui kallistad hüvastijätuks
Kui oma pilguga mu südant Sa sööd
Siis mina oma mõtetest lähtun
See oligi meie viimane kalli
Need olid meie viimased sõnad
Oma otsuse peas mõtlesin valmis
Nüüd südame pean hoidma kõva
Kui mul vaid oleks veel seda südant
Seda tükkideks rebitud elundit
Selle asemel kuristik tundub sügav
Ma vastu enam ei pea sekundit
Ma enam ei teagi, mida nagu tahta
Mille nimel midagigi teha
Paadunud pessimistiks ilmselt hakkan
Aga sedagi ei viitsi teha
On põrandakaltsu tunne
Ja kedagi pole süüdistada
Peagi jään igavesse unne
Püüdes minevikku nüüdistada
Tagasi
| |
