|
|
|
![]() |
|
|
Pean olema ilma
Su hääl paneb võpatama keha,
mõistus kui tarduks siis kohe!
Sind armastan nii kuradima väga,
et mõistus lendab lihtsalt ära...!
Su naeratus manatuna näole
on igaveseks mällu mul kolind,
käsikäes kord läksime peole-
tol hetkel näis kõik nii sobiv...
Vaatasid otsa ja naeratasid mulle-
ma tundsin end erilisena!
Kinkisin viimse suudluse Sulle-
nõnda Sinu kallimaks sain...
Sa silitasid kogu mu keha-
erutusest sulgesin silmad...
Tagasi tahaksin kõik seda,
kuid paraku olema pean ilma...
Tagasi
| |
