|
|
|
![]() |
|
|
Paks klaas
Sind näen läbi klaasi-
Sa seisad seal taamal.
Õhusuudluse saatsin,
kuid eemale Sa vaatad.
Paks klaasist sein
ei lase meil kohtuda-
on idülliline hetk,
mis tundeid tekitab.
Ma ootan ja vaatan-
tahan pälvida tähelepanu.
Sina aga- siin ja eemal-
ei märka mind järjepanu.
Karjun täiest kõrist
Su poole Su nime-
kõik jääb, kuis seni-
Sa lihtsalt ei kuule.
Sa ei kuule, ega näe-
mind kui ei olekski!
Löön veriseks käed
vastu klaasi ma sedasi...
Sa lahkud, lähed ära
minuga hüvasti jätmata.
Tuimalt vajun siis maha
edaspidist ootamata...
Kinni hoian pisaraid
oma suletud silmil-
Sa olid nii lähedal,
kuid ei vaadanud ringi...
Ma ootan veel hetke,
et ehk siiski naased?
Teades tulemit ette
sügav kurvastus kaasneb...
Vajun ahastusest lääbakile
selle sama klaasi juurde,
tõusen veidi- käpukile
aga siis Sa mind suudled...!
Klaas me vahel oli paks,
kuid ümber sai ju minna!
Paigal seis- valus laks
ei lasknud minna sinna...
Sina leidsid teise tee
ja minu juurde tulid!
Sinuta nutaksin vist veel-
nüüd kehas meeldiv surin...!
Tagasi
| |
