|
|
|
![]() |
|
|
Ootamine
Oodata ei saa või seda ma hoopiski ei taha
Ka ajal on rada, mida mööda ta kindlalt sammub
Oodates aeg venib, kuid ka see ei tundu paha
Kuigi linnatänavail vaikides ma vaid tammun
Hommikul vara ma tõusen ja mõtlen mõtteid
Pärastpoole on mõtted kõik peast pühitud
Kas oodata on veel mingisuguseid lisalükkeid
Või on kõik asjalik kavast välja nügitud
Minuti järel minut ja tunni järel tund läheb mööda
Tagasi tulla nemad küll enam ei saa ega taha
Üks nooruk taarub joogiselt vastu, ta aina pröökab
Liigsest ootamisest on hakanud tal lihtsalt paha
Istun pargipingile maha ja ikka veel vaid ootan
Ootan hetke, mil tuled Sina ja õnnelikuks mu teed
Ilmselt liiga palju sellest kohtumisest ma loodan
Kuid mõtteid peast läbi käinud on veel ja veel
Lõuna saabub, kõht läheb tühjaks, kuid ma ootan
Ootan nagu oma hingeõnnistust, mis tulema pidi
Püüan läheneda tekkinud situatsioonile ma loovalt
Pingsast mõtlemisest laubale on tekkinud higi
Enam ei ole jäänud oodata teab mis kaua
Lihtsalt päev hakkab lähenema iseenda lõpule
Välikohvikutest sisse viiakse juba lauad
Tahaks ainult mingisugust lisa iseenda kõhusse
Vaikides liipan keset tänavat, pea vajunud norgu
Mõtted kulgevad omasoodu, aru neist keegi ei saa
Tekib tunne, nagu kardaksin meeletult ma kõrgust
Vaateplatvormile küll jõudsin, kuid kuidas, ei tea
Seal eemal, seal taamal, seal kuskil näen vist Sind
Sind, keda oodanud olen kogu selle raisatud aja
Kedagi kusagilt kaugemalt märgates ärritub hing
Rahunemiseks vaid Sinu hella kallistust ma vajan
Lõpuks Sa tuled, ära Su tunnen, see on tore
Veidi hiljem Su embuses olla on veelgi parem
Kogu see ootamine nüüseks tundub veidi tobe
Kuid mitteootamine oleks ka olnud ju vale
Tagasi
| |
