Olukord riigis on läinud päris pööraseks. Nüüd tahetakse kõige muu juures lõpetada tulumaksu maksmine.
"Tegelikult ju suurt vahet ei ole, kas rahvas maksab seda tobedat maksu või mitte, sest olgem ausad, riigil ei ole ju niikuinii raha piisavalt ja kas seda va krabisevat on veidikene rohkem või vähem, sellel pole ju tegelikult suurt vahet. Kõiksugu teistest maksudest saab riik piisavalt raha, et mina ja minu ligimesed saaksid ära elatud. Milleks riigil veel raha vaja on? Kallid sõbrad, saage aru - maksud on pahad, mida rohkem Te makse maksate, seda vähem jääb raha Teile endile, ning mida vähem on raha, seda vaesem on elanikkond," vastab meie armsa riigi pääminister pressikonverentsil ajakirjanikupreili tagasihoidlikule küsimusele. Suurepärase vastuse katkestab aga härra pääministri mobiiltelefon, mis järsku teada-tuntud "Saatuse sümfooniat" mängima hakkab.
"Vabandage mind hetkeks," sõnab pääminister ning tõuseb oma nahkselt tagumikualuselt püsti. Tänapäeval on pressikonverentsid nagu teatrietendused. Seda selles mõttes, et pressikonverentsi andjad (antud juhul peaminister koos mõne tundmatu saatjaga) istuvad lava peal. Seda sõna otseses mõttes, sest nende toolid ja laud on tõstetud kõrgemale, et igat nende suuliigutust näeksid ka tagumises reas istujad. Niinimetatud saalis istuvad aga ajakirjanikud kotkapilguga, jälgides kõike laval toimuvat, nagu tegu oleks mõne äärmiselt huvitava põnevusetendusega.
Mõni sekund pärast seda, kui pääminister kogu oma hiilguses eesriide taha mobiiltelefoniga salajast juttu on rääkima kadunud, vaatab viimane ajakirjanike poole sedasi, et nood kõigest ta peanuppu näevad.
"Meelde tuli!" hüüatab hinnatud riigiametnik õnnelikuna. "Peale minu ligimeste on riigil raha vaja veel presidendi perele ka, aga need on niikuinii sellised koonrid, et ega neile suuri summasid vaja ei ole, aitab paarisajast tuhandest kuus..."
Igatahes nüüdseks on pääministri peanupp koos kehaga jäädavalt kadunud ajakirjanike pilkude eest ning kõik saalis viibijad pööravad oma pilgud sise-, välis- ja rahandusministri poole. Nimelt raha kokkuhoiu eesmärgil on nüüdseks üldse valitsusse jäänud kolm ministrit. Valitsuse juht on siis pääminister, keda asendab tema äraolukul sise-, välis- ja rahandusminister ja lisaks püüab riigilt raha välja pumbata ja kasulik valitsuse liige näida kultuuri-, hariduse- ja muusaastaminister. Too viimane on aga ääretult arglik naine (ainus õrnemasoo esindaja selles valitsuses). Väidetavalt on tema arglikus tingitud sellest, et temalt tahavad kõik ajakirjanikud kogu aeg küsida vaid üht: "Milline on Teie seksuaalne orientatsioon, lugupeetav minister?" Antud küsimus on aga ka ministri enda jaoks üks suur küsimärk. Nimelt juurdleb enamus oma tööajast kultuuri-, hariduse- ja muusaastaminister selle üle, kas ta on hetero, bi-seksuaal, või siis lesbi. Viimased 3 kuud on ta suutnud vaid vastata ajakirjanike küsimustele, et ta ei tea seda täpselt ning arvatavasti on nende kahe orientatsiooni vahel, aga millise kahe, seda ta ei oska öelda. Minister oletab, et see selgub siis kui ta süütuse kaotab, aga seda ei kavatse ta enne teha kui kõik inimolevused, kes Eestis elavad, tohivad omavahel abielluda.
Seekordsel pressikonverentsil ei hakkagi ajakirjanikud enam kultuuri-, hariduse- ja muusaastaministrit piinama oma küsimustega, sest siililegi on selge, et viimane ei ole veel piisavalt eluküps nii rängale küsimusterahele vastamaks. Seda rohkem aga piinatakse sise-, välis- ja rahandusministrit:
"Aleksander Kakerdis "Gay ja Lesbi Liidu" poolt välja antavast ajalehest "Mida kuradit?"," tutvustab end käe kõrgele püsti ajanud ajakirjanik.
"Mida arvate Teie, lugupeetud sise-, välis- ja rahandusminister kõikvõimalike inimolendite abieluseadustamisest meie Vabariigis?"
"Kas ma vastan kui riigiametnik, kui poliitik, kui Jehoovatunnistajate erakonna esimees, kui isa, kui abikaasa, või kui mees?" pärib ligi 180 kilone ja veidi alla 175 cm pikk olev sise-, välis- ja rahandusminister. Viimati ilmus temast artikkel meditsiiniajakirjas "Meie küla lood", kus viimane selgitas ligi 3 lehekülge pikas usutluses oma kehakaalu ning ümara kõhu tagamaid. Nimelt vabanes meie vabariik Kuratlike Riikide Ühenduse mõju alt ligi 20 aastat tagasi "laulva revolutsiooni" ajal. Nimetus "laulev revolutsioon" tuleneb sellest, et ühel ilusal hetkel sai ligi kümne väikeriigi juhtidel villand kohustusest kuuluda mingisugusesse ühendusse ning ligi 50 aastat kestnud ike püüti lõpetada aastaid ülemvõimu omanud riigipeale unelaulu laulmisega. Eelpool mainitud kümnekonna riigi tähtsaimad isiksused moodustasid sedasi ligi 50 liikmelise segakoori ning esitasid ilma igasuguse saatva muusikata Ludwig van Beethoveni "Saatuse sümfoonia" täis pikkuses. Kogu selle sündmuse muutis toona erakordseks asjaolu, et kooris kõvasti ja valesti laulnud inimestest pidas viisi vaid dirigendina esinenud meie naaberriigi musioloogia minister. Igatahes tagajärjeks oli "iidse" eesriide langemine ning Kuratlikku Liitu kuulunud riigid said hakata omaette tegutsema. Selle põhjustas põhimõtteliselt asjaolu, et Kuratlike Riikide Ühenduse eesistuja maa president, kellele antud laul esitati, jäi laulu kuulmise tagajärjel kurdiks ning lisaks jooksid viimase kõrvad ei rohkem ega vähem kui 7 päeva virtsavett. See aga oli piisav aeg, et ülejäänud kokkutulnud saaksid põgeneda ja kõikvõimalikud tähtsad otsused vastu võetud.
Ühesõnaga kirjutati eelpool mainitud artiklis, et tollasest pääministrist ja nüüdsest sise-, välis- ja rahandusministrist igavesti pikk lugu, millele muuhulgas oli juurde lisatud A2 mõõdus peaministri näolapiga pilt (tänapäeva keeles poster). Antud usutluses mainis tollane pääminister, et eelpool mainitud perioodil, kui tema võitles oma ihu ja hingega meie riigi vabanemise eest, oli ta lubanud, et saagu, mis saab, aga meite riik peab vabaks saama. Ja kui see tähendab nälga ja viletsust, siis tema kavatseb olla riigi esimene eeskujulik nälgija. Olgu siinkohal mainitud, et sel ajal kaalus mees umbkaudu 85 kilo. Tänaseks on tema suure ümbermõõdu põhjuseks vaid kartulikoortest toitumisest tingitud nälg. Õigemini siis selle tagajärjel paiste minek. Meditsiiniajakirjas "Meie küla lood" seisis haiguse diagnoosiks "näljapaise".
"Äkki vastate olenevalt situatsioonist, ehk siis nii riigiametnikuna, kui poliitikuna, kui Jehoovatunnistajate erakonna esimehena, kui isana, kui abikaasana ja kui mehena," ootab ajakirjanik põnevusega kogenud poliitiku vastust.
"Ah sa kurat," prahvatab poliitik vaevu kuuldavalt enesele habemesse ja püüab siis ajakirjaniku kiuslikule küsimusele vastust kokku seadma hakata.
"Noo, kui minister ma arvan, et selline küsimus on igati päevakohane ja vajab pikemat arutelu. Ma usun, et oleks mõistlik kokku kutsida "Eesti Väitlejate Liidu" parimad väitlejad ja las nad siis väitlevad sel teemal. Sellest oleks ju palju kasu. Riigitelevisioonis oleks mida vaadata, mina saaksin publiku seas istujana ja idee algatajana eetris ennast tutvustada ning kui kõik hästi läheb, saame ka teada kuidas riik antud küsimuses käituma peaks," püüab minister lennult head vastust välja mõelda ning samas mitte oma maailmavaadet välja öelda. Peale mõne sekundilist viivitust jätkab minister palju julgemal toonil:
"Poliitikuna ma arvan, et antud teema on täiesti taunitav ning lähtuvalt meie riigi põhiseadusest, milles on nõue, et kõik on seaduse ees võrdsed ning kedagi ei tohi diskrimineerida põhiseaduses loetletud tunnuste alusel, sisaldab põhimõtet, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Seega tuleb kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid seadustes ühtmoodi kohelda. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine ei ole võrdsusõiguse rikkumine. Kui võrdsete ebavõrdseks kohtlemiseks on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. Oma erakonna esimehena ma arvan, et see on üks paras mõttetus, sest me ei saa ju ometi hakata kõigile vähemustele lubama kõike, mida nad soovivad. Näiteks kui lapsed tahavad valimisõigust, või vanurid lasteaeda minna, siis me lihtsalt ei saa seda lubada... Niih, kes ma veel olin?" jääb minister mõtesse. Samal ajal heidab ta pilgu kardina taha ja nähes, et pääminister veel tagasi tulla ei kavatse, jätkab:
"Isana ma arvan, et mulle ei meeldiks kui mu naine mu armukesega abi..." hetkeks katkeb mõttelõng ning pikalt kõnelnud poliitiku põsed löövad õhetama. "Ühesõnaga ma ei taha, et mu naine mõne teise naisega abielluks, samuti selline armastus mõjuks jubedalt meie riigi iibele. Niigi on meil hetkel sündimus kordades väiksem kui suremus. Sedasi me lõpetamegi varsti nii, et eestlastest on alles kaks abielupaari, ehk siis kaks lesbit ja kaks gayd. Ja kui nüüd mõelda kui mees, siis... tegelt on lesbisid ju päris huvitav ja isegi erutav vaadata. Näiteks mul vannitoas paar kuud tagasi oli kaks mu sekretäri ja... Khm, see ei puutu teisse, igatahes ma arvan, et omasooiharad ei peaks saama abiellumisluba," suudab minister lõpetuseks mõtte kokku võtta.
"Kuidas kommenteerite mõned kuud tagasi algatatud valitsuse eelnõud, mille järgil taheti maksustada koolieelikute huviharidus?" esitab oma küsimuse pikka kasvu väikeste tumedate vuntsidega ajakirjanik ajalehest "Ei poliitikale!"
"Mis siin ikka kommenteerida," kogub minister mõtteid. "Me vaatasime, et riigieelarve on räigelt miinustes, täpsemalt öeldes 150 krooni ja 48 sendiga ja kuna me ei soovinud negatiivset eelarvet heaks kiita, siis ei jäänudki meil muud üle kui kas mõnda maksu tõsta või mõni uus maks välja mõelda. Ja no lähtudes aspektist, et valimised on tulekul, on kõige mõistlikum nöörida neid, kes valida ei saa ja kes isegi aru ei saa, et neid nööritakse. Lihtne ja loogiline ju!" jääb minister oma selgitusega ääretult rahule.
Sellist vastust kuuldes ärrituvad pea kõik ajakirjanikud. Järgmine hetk jõuab ka ministrile endale äsja välja öeldu mõte kohale. Tekib piinlik vaikus. Kõrgelt austet ministrihärra läheb näost punasemaks kui tänapäeval Rimi hüpermarketites müügil olevad tomatid on. Ajakirjanikud on aga vastusest nii jahmunud, et vaatavad suu ammuli ministri poole ja osad unustasid isegi kuuldu kirja panna.
"Ma tahtsin öelda, et riigi majanduslik olukord oli tol hetkel nii tugevalt miinustes, et riigi jäämise päästmiseks oli see ainus samm, mida me julgesime teha. Mõelge ise kui me oleksime näiteks luksusmaksu peale pannud, siis ei oleks ju ükski firma olnud huvitatud meie valimiskampaania rahastamisest ja see on ju õudus ruudus. Mõelge nüüd ise, kui ei ole valimiskampaaniat, siis kümned kõrgepalgalised jäävad töötuks, mitmed reklaamiagentuurid lähevad pankrotti ja televiisorist ning raadiost ei tule muud kui ainult pese "Tampaxit" "Tidega", siis on elu muretum, puhtam ja kuivem ning selle peale võiks helistada kuskile erootikatelefonile kust, küsida võib kõike... Ühesõnaga me olime nurka surutud ja uskuge või mitte aga teist võimalust sellisest miinuseelarvest välja tulemiseks ei olnud," suutis minister enne ajakirjanikke toibuda.
Sellise sõnastuse peale ei oska ajakirjanikud enam midagi küsida. Kuna peaminister pole ka veel tagasi jõudnud oma telgitagustest jutuajamistest, siis ei jää pressikonverentsi korraldusmeskonnal muud üle kui korraldada kiire reklaamipaus. Lavale, kahe ministri ette, jooksevad mõned nahksetesse miniseelikutesse riietunud noort näitsikut. Peale selle, et nende kintsud välguvad nagu piksenooled, on ka tüdrukute ülemine pool suhteliselt avatud, kuid vajalikud kohad siiski kaetud. Järgmise 2 minuti jooksul näevad kõik ministrid ja ajakirjanikud üsna labast ja mitte midagi ütlevat tantsu. Tüdrukud püüvad teha midagi breigi ja erootilise üksteise külge liibumise vahepealset. Õnneks aga saab suhteliselt kiiresti 2 minutit läbi ja tantsutüdrukud tormavad lõõtsutades lava taga asuva riietusruumi poole. Samal hetkel kui neiud lavalt jooksu panevad, tõuseb püsti seni kogu aeg vaikselt istunud kultuuri-, hariduse- ja muusaastaminister:
"Lubage mul esitleda: Eesti Vabariigi valitsuse vahepala lõbutüdrukud "Välk & Pauk"".
Piisab õrna naisterahva ühest lausest, et ajakirjanikud taaskord oma tööd hakkaksid tegema.
"Vladimir Vallatu raadiost "Kooldunud kollased konservatiivid". Miks on vaja Vabarigi valitsusele sellist tantsu... vabandage, lõbutüdrukute punti?"
"Tegelikult ma arvan, et..." saab kultuuri-, hariduse- ja muusaastaminister vaevu suu lahti teha, et esitatud küsimusele vastata kui eesriide tagant tormab jooksujalul lavale peaminister ja käratab:
"Mida kuradit?"
"Siin!" hüüatab peamnistri "küsimusele" vastuseks saalis rahulikult istunud "Gay ja Lesbi Liidu" poolt välja antava ajalehe esindaja Aleksander Kakerdis. "Kuidas saan Teile kasulik olla?" jätkab vahepeal end püsti ajanud Kakerdis.
Peaminister heidab korraks pilgu Aleksandri poole ja pomiseb siis omaette, kuid ometi piisavalt kõva häälega, et kõik kuulevad:
"Lastakse ka igasugu jobusid, kes ei saa aru millal nendega räägitakse ja millal mitte..." Sekund hiljem, ehk peale istet võtmist, saab peaminister ise ka aru, et tema viimast kommentaari kuulsid kõik. Et piinliku olukorra tekkimist vältida, jätkab peaminister tugeva poliiikuna:
"Ja mis see küsimus nüüd oligi?"
"Vladimir Vallatu raadiost "Kooldunud kollased konservatiivid" ja ma küsisin, et miks on vaja Vabarigi valitsusele sellist lõbutüdrukute punti?"
"Aleksander Kakerdis ajalehest "Mida kuradit?" ja ma küsisin, kuidas ma saan Teid aidata," kõlab kaks vastust ühtejärge.
"Olgu, esiteks lugupeetav härra Kakerdis, ma arvan, et antud ajahetkel ma ei vaja teie teeneid, aga tänan pakkumast,"sõnab peaminister.
"Aga miks Te siis ennist hüüdsite meie ajalehe nime?"
"Tuhat vabandust, ma olin lihtsalt ülimalt rõõmus, et nägin ka Teid meie pressikonverentsil," sõnab peaminister vastuseks ajakirjanikule. "Kiida lolli ja loll on õnnelik," sosistab seepeale peaminister teiste ministrite poole.
"Nii ja nüüd siis, et miks on meile vaja sellist tantsutruppi nagu "Välk ja Pauk". Vaadake sellel on tegelikult omajagu palju põhjuseid. Esiteks loomulikult see, et tänapäeval on igal suuremal ettevõttel omad tantsutüdrukud, rääkimata veel kõikvõimalikest spordiklubidest. Igal korvpalliklubil on omad tüdrukud, igal võrkpalliklubil on omad tüdrukud, igal käsipalliklubil on omad tüdrukud, isegi boksijatel ja tantsuklubidel on omad kaunitarid kes käivad kintsu näitamas. Oled Te näinud näiteks mõnda võistlustantsuklubi kus pole oma tantsutüdrukuid? Ei ole, jah? Novot, mis ma ütlesin. Kuna vabariigi valitsus peab kõigile eeskujuks olema, siis peab ka meil olema omad tüdrukud ja kuna riigil on rahadega kitsas, et neid kõiki ministriteks palgata, siis ei jäänudki muud üle kui oma klubi teha. Loogiline ju. Lisaks sellele me püüdsime selle käiguga ennetada töötuse kasvu. Kuna me oleme kõigile eeskujuks ja Eestis on viimasel ajal tekkinud suur töötajate põud, ehk siis tööjõudu on vähem kui tööd pakutakse, siis teatavasti see tööturu värk käib nagu merelaine, ehk mõne aasta pärast on oodata taaskord töötute osakaalu kasvu meie ühiskonnas ja selleks, et seda situatsiooni veidigi leevendada ja tulevast probleemi ennetada, lõime ka sellise klubi, ehk me pakume tööd näitsikutele, kellel ajunatukese poole pealt on veidi vajaka jäänud, kuid kehalt on päris, kuidas ma nüüd ütlen..., näpitavad. Ühesõnaga me loodame, et meie eeskujul loovad kõik ettevõtted, kellel veel ei ole tantsutüdrukuid, endile tantsutüdrukute klubi ja sedasi saavad ka tööd need, blondid neiud, kes hetkel ainsana tööturul kuskilt tööd ei leia. Ja noh, kolmas põhjus on äärmiselt isiklikku laadi, nimelt meil oli juhatuse koosolekud nii kuivad ja igavad, ainult mingi seaduste muutmise seaduse muutmise ettepanekud ja eelarves mingite ülisuurte numbrite kokku ja lahku arvutamine ja jagamine, et me otsustasime tuju tõstmiseks palgata endile silmailu. Kusjuures kui nüüd rääkida veidi Riigi eelarvest, siis mina leian, et selle koostamiseks ja tasakaalu viimiseks tuleks palgata üks lihtlabane raamatupidaja, sest kui minusugune tavainimene, kes ei tea matemaatikast mitte essugi, neid tulusid, kulusid ja muid numbreid vaatab, siis on küll selline tunne, et paneks ennast põlema või et minul on küll suhteliselt ükskõik, mis seal kirjas on, peaasi, et see jura ükskord läbi saaks. Tegelikult see on ju hea mõte, kuulutame välja konkursi riigi eelarve koostamisel ja kes kõige suurema kasumiga eelarve kirjutab, see saab endale riigi raamatupidaja töökoha. Mis te arvate?"
Vastust ootamata tõuseb kõigile ootamatult pääminister püsti, lükkab tooli laua alla, näitab käega ka teistele ministritele, et nood end püsti ajaksid ning sõnab:
"Tänan tähelepanu eest, selleks korraks on pressikonverents lõppenud, edaspidi palun edastage pressikonverentsil esitatavad küsimused vähemalt 24 tundi ette e-kirja teel aadressile jobanovastoss@midaiganes.ee. Kena päeva teele"