|
|
|
![]() |
|
|
Olen lihtsalt üks toruloru
Hilisel õhtutunnil istun ma tööl-
mitte, et kavatseks veeta siin ööd!
"Kas sa ka tead, kus asub köök?"
kisab mu kõht ja trummi veel lööb.
Kella üheksast hommikul istun siin,
arvutit vahtida jube on piin!
Lõunaks oli üks banaan ja kitsepiim,
kuid piima oli ära joonud kohalik hiir...
Kurvalt järasin oma kuivand banaani-
samal ajal kontoris käisid vandaalid!
Ära viidi kõik firmaarvutid ja raalid,
alles jäid vaid ülemuse sandaalid...
Ootan vaikides tööpäeva lõppu-
igavusest imen oma keskmist näppu,
sekretär silmadega püüab mind võrku:
"Armastan sind!" on kirjutatud tal näkku...
Veel tund mul vaja konutada siin-
see on ka minu jaoks viimane piir!
Varsti silmadest pestud saab uneliiv-
eesmärgiga kiiresti kaduda siit!
Sekretärile kavalalt vaatan veel silma,
viimane töötund ajab mind kiima...
"Teises toas oli meil mugav nahkdiivan!"
meenub mul hetkel, mil sekretäri silman...
Igavledes vahin oma tavalist käekella,
nagu tahaksin teda silmates sõnada hellalt:
"Miks kurat sa kiiremini edasi ei taha minna?
Ma ammu juba pidusse läind oleksin linna!"
Sekretär käega annab mul märku-
minema minna vist võin nüüd kähku!
Hetkeks pilgu heidan tal näkku,
tänutäheks suudlen enne kui lahkun...
Rõõmsalt lasen jalga kontori ruumest,
lahkudes ilusaid sõnu veel kuulen-
kutsuti külla mind sekretäri juurde,
et kohtuda muuhulgas saaksid me huuled...
Aga mina lähen rõõmsalt koju,
naudin oma kodust elu-olu...
Sekretäril nüüd pea on norus-
mina olen lihtsalt üks toruloru!
Tagasi
| |
