|
|
|
![]() |
|
|
Näisid ehtne
Läksin mingile peole
mingil kindlal põhjusel.
Kohe üsna, üsna eoses
viitasin ma lõpule.
Läksin sinna varavalges,
oli hommiku laadne tund.
Ära tulin öö pimeduses
nähes ühtlasi juba und.
Keset päeva juhtus ime,
algselt arvasin ma sedasi.
Mingi kummaline vine
ja Sina jalutamas edasi...
Korraks sulgesin silmad,
rohkem selguse mõttes-
kuid juba oligi hilja,
see ilmnes veidi hiljem.
Läks aega veidi edasi
ja jälle nägin Sind,
siis kindel olin endaski,
kuid haige näis mu hing.
Nii kordus see pidevalt:
ma nägin Sind kõikjal...
Sa kadusid sama isekalt,
mul midagi polnud võita.
Alati, kui sulgesin silmad,
Sa ilmusid kohe mu ette...
Mõnikord ma avasin silmad
Sa näisid nii kuradima ehtne...
Kunagi ei olnud see sina-
see, keda vaatama ma jäin.
Hiljem selgus see viga
ja mina mõtlema vaid jäin...
Tagasi
| |
