|
|
|
![]() |
|
|
Mudas
Näritud hingega räsitud mees
ei mõista, miks kõik on nii.
Sitta ja solki tee peal ees
on natuke ehk liig paljugi...
Lahinal nuttes vajub ta porri
teadmata, mida elu talt tahab.
Enesega väideldes kasvatab trotsi,
sestap lõpp saabubki liig vara...
Tahtmist ei ole, isu on läind-
materdav ühiskond kiibitseb vaid...
Surmahirm silme eest läbi käind
on iga kord, mil tabanud laim...
Nägu mutta kinni on taotud,
riided seljas vägagi rebenend...
Hunnikus saasta peale laotud,
millegi mõistlikuga polegi tegelend...
Enam ei olegi tahtmist tõusta-
ju siis peabki nõnda just olema...
Ei taha puhtaks pühkida lõusta-
tulgu siis see, mis peab tulema...
Tagasi
| |
