|
|
|
![]() |
|
|
Mitte rünnata
Ma vaatan tõtt reaalsusega,
kes mulle vaikselt sosistab:
"Oled kaotanud päriselt ta!"-
mu süda ei suuda - mossitab...
Keegi kusagil ükskord mainis:
"Elu on just nagu õitsev lill!".
Hetkel talle heameelega mainiks,
et elu on nagu katki läinud vesivill...
Hetkel tahaks lihtsalt ära, kaugele.
Kuskile, kus mõtlemine on keelatud,
sest kui mõtlen ma praegu temale,
siis sõnad justkui alla on neelatud...
Ta istub vaid meetreid minust eemal-
ma tema poole pilgul lasen lennata...
Kuid see pilk ei peatu seekord temal-
takistamas silt: "Palun mitte rünnata!".
Tagasi
| |
