|
|
|
![]() |
|
|
Miks oleme nõnda
Sa silitad mu pead
teades, mis mul meeldib.
Sust õhkab vaid head,
Sind ootan külla veelgi.
Sa avad mulle end-
meist saada võiks üks!
Sa oled üsna hell-
meil kaisus pole külm.
Ma hoian Suga vahet-
kardan Sind kaotada...
Meil koos on küll lahe,
südand ei julge paotada.
Ma naudin neid hetki,
mis koos me veedame,
samas tean, et ei kerki
tundeid meie tee peale...
Miks oleme me nõnda,
just nii nagu oleme?
Kas teisiti ei kõlba?
Milles edasine oleneb?
Tagasi
| |
