|
|
|
![]() |
|
|
Lõplikult läbi
ma komistasin tänaval
ja kukkusin ninali,
ilma suurema kärata
ma viskusingi pikali.
Ma vedelesin asfaldil
sügisesel pärastlõunal.
Ei kartnud ma midagii,
enesetunne näis võimas.
Pea oli räigelt lõhki,
aga see mind ei segand.
Ma nautisin neid hetki-
veel teadmata, mis viga.
Imetlesin neid pilvi,
mis näitasid mul end.
Kinni vajuvaid silmi
miski lahti ei hoid.
Sinna vedelama jäin
lootes kuskilt abi,
jõnks keha mul läbis-
olin lõplikult läbi...
Tagasi
| |
