|
|
|
![]() |
|
|
Loomad metsas
Siilitädil tuli mõte
kasutada vinget võtet:
"Ajan maha oma okkad,
siis ma meest ju ei torka!
Päris paljaks ka ei taha-
oleks piinlik ja ka paha...
Kärbin kõike natukene-
olen armas siilikene...
Kuidas okkaid saagida?
Mõtteid tuleb vaagida...
Külmetaks nad täitsa ära?
See ei oleks valus väga...
Lähen hüppan jäisse auku,
siis homme naudin mäluauku...
Naudin külmund okkakesi-
neid siis murran tasapisi..."
Mõeldud, tehtud sai idee-
hiljem tahtis veidi veel...
Tahtis pügada end siil,
et ta mehel poleks piin...
Jänes nägi veidrat siili-
tema lähedusse kohe hiilis...
Tahtis teada, mis on mäda-
miks on siil nii paljas tagant?
Enne veel kui jänes küsis,
arglikult oma küüsi nülis,
kogus jänes palju julgust
ja siis hundi kombel ulgus...
Pillides ta suure veega
jõudis supi kokku keeta-
metsas polnud enam looma
kes ei oleks olnud koomas...
Karu sügas karvad maha,
ainult tutt jäi selja taha...
Sinna ta ei ulatanud-
oli selle unustanud...
Kährik vahtis silmad punnis-
kõhutunne tagant sundis...
Loomad metsas külmund ära-
homme, eile ja ka täna...
Keset talve ränka külma
pole miskit nõnda julma,
kui et kiskuda end paljaks
ja jäises augus teha nalja...
Tagasi
| |
