|
|
|
![]() |
|
|
Liivatera
Lainetus peksab vahtu-
mingi laev uhas mööda.
Tekib pisikene kahtlus,
kuid mõistus ei tööta.
Liivatere vajub alla-
kõrge laine ta matab.
Pole niiskena tal olla
seal üldse nii vahva.
Kuid laine kaob tagasi-
kaob sinna, kust tuli.
End kogudes kohe edasi
ta vaikimisi pusib.
Liivatera nüüd külmetab
selle tugeva tuule käes,
mis enne just julgustas:
"Suured olgu Sinu väed!"
See terake seal istub-
nukralt mõtleb elule.
Ümbritsemas niiskus
ta õnne järel januneb...
Tagasi
| |
