|
|
|
![]() |
|
|
Lähtun aspektist
Lähtun ma mingist aspektist,
mis kohale mulle ei jõua...
Nagu sisse võetud objektist,
mille lähedale tahan sõuda...
Mõistust antud mul liig palju-
mõtlen rohkem kui tervislik oleks...
Armastust avaldan päris valjult-
üksindus ammu enam ei tundu tore...
Ma tahan ju vaid rahulikku elu-
seda, mida teised kõik elavad...
Liig suur tundub olevat menu-
kui naist endal püüan sebida...
Üldsuse tähelepanu ajab närvi-
vaid peldikupotil saan mõelda...
Seal istudes seljast kisun särgi-
vaid siis rahu mult ei võeta...
Joobnult mõtlen vaid Sinust-
joobnuna Su keha mahladest...
Oma kõrvale tahan seda ilu,
mille reaalsuses vaid kahtlen...
Aspekt, millest ma lähtun
tundub, et minu juurest lahkub...
Mõned sõnad hüüatan kähku,
mispeale järgneb vaid vaikus...!
Tagasi
| |
