|
|
|
![]() |
|
|
Kuri naine
Kolm aastat tagasi ma abiellusin,
aasta hiljem tulid lapsed majja.
Esialgu jagasin ohtralt hellitusi,
siis selgus, et rohkem pole vaja...
Suur armastus oli sel ajal südames,
tõtt öelda on praegugi ta seal.
Juhtugu meiega edaspidi mis iganes,
ta minule loodud, seda kindlalt tean!
Ta hingas minuga ühes rütmis-
me südamed põksusid lähestikku,
tihti oma huuli minu vastu nühkis,
milles ei olnud midagi imelikku...
Ma kinkisin talle ühe ilusa sildi,
mille soovitasin ukse peale panna.
Tema pidas seda humoorikaks pildiks
ja naeris mind seepärast välja!
Minu jaoks oli see saatuslik viga,
mida muuta enam paraku ei saanud.
Iseendale tõin sedasi suure viha-
vaid armastus alles oli jäänud...
Midagi mul polnudki enam vaja,
vaid armastust ja südamesoojust.
Mida enamat ikka elult veel tahta
kui armsaim mu kõrvale on loodud?
Nüüdseks silt välisukse küljes:
"Ettevaatust, kuri naine elab siin!"
Algul tegi see meile ohtralt nalja,
siis aga algas unustamatu piin...
Kurjus tema sees hakkas pulbitsema,
tigedus lõi igal hetkel välja-
millegi üle ei julgenud ma nuriseda,
vaid väliselt kaunis võis ta näida!
Tagasihoidliku ja õrna hingena
ma lihtsalt talusin kõike toimuvat.
nähes oma kallimat ainult tigedana
ma hämmastusest ei suutnud toibuda...
Siis ma ärkasin sest pühast unest-
lõppes just olnud hirmutav seik!
Mu armsaim nüüd minu juurde tuleb-
silmis säramas imakaunis helk...
Ma võtan õrnalt tal ümbert kinni
ja kallistan malbelt naeratades,
sõnan suudeldes ja silmi hoides kinni:
"Aitäh, et Sa pole mul kuri naine!"
Tagasi
| |
