|
|
|
![]() |
|
|
Kunagi, millalgi hiljem
Päikesepaiste sai otsa-
alles jäi lambivalgus.
Lõppes oskus midagi tahta,
tekkis uus rambivalgus.
Valgus, mis sätendas silma,
mis paistis nii mõistmatu,
ütles, et varsti on hilja-
siis näibki kõik võimatu...
See valgus ei tulnud taevast,
see oli olemas kuskil eneses.
Ehk tekitas veidi küll vaeva,
kuid eesmärki andis pidevalt.
Päev oli lõppema hakanud-
öö veel ei olnud saabunud.
Hetk oli siia kui valatud-
moment, mis pidigi olema...
Vaba hetk jäi mõtlemiseks,
et mõelda ükskõik millest...
Vähe aega välja ütlemiseks-
ehk kunagi, millalgi hiljem...
Tagasi
| |
