|
|
|
![]() |
|
|
Kui süütasin küünla
Ootuste ärevus oodata lasi,
süütasin igavusest küünla...
Pikalt välja venitatud tahi
panin põlema üsnagi külmalt.
Leek paisus ja kasvatas end-
ta kasvas igati kõrgeks...
Oli võimas tema elulend,
kuni lõpuks ta siiski nõrkes.
Jälgisin ja vaatlesin teda
tundide kaupa või enam...
Algselt noor, ilus ja kena-
siis kiduraks kiskus ära.
Mind mõtlema pani see seik-
see nähtus, mis nii tavaline.
Nii lihtsalt nüüd ongi kõik
või on ees veel miski eriline?
Enne ma ootasin midagi,
siis kui süütasin küünla.
Nüüd ükskõik, mis edasi-
pole tahtmist enam ka mõelda...
Tagasi
| |
