|
|
|
![]() |
|
|
Kaugel koos
Päikeseloojangu viimane kiir
paistab silma mulle vaid viivu.
Kätte on jõudmas viimane piir,
kuu juba pilve tagant piilub.
Meri, või mets, või hoopiski aas-
pole vahet, mis määratleb horisondi.
On hing ja süda ja kuskil ka saar-
vot see tekitab ellu püändi...
Vaadeldes taevast siit ja praegu,
tekib tunne, et ma polegi üksi...
Küllap Sinagi mõtlema veel vaevud,
et keegi on Sinuga, kuid üksi...
Ühine vaade ja ühine päike,
on need, mis ühendavad meid.
Kõik meil siis ka ühine näikse,
kui vähendada saaks vahemaid...
Vaatame taevasse ühiselt ja koos
sosistades teineteisel kõrva...
On embus me mõlema suurim soov-
mööngem siis nüüd seda tõika...
Tagasi
| |
