|
|
|
![]() |
|
|
Karje
Üksindusse paisatud karje,
mis kuskile jõuda ei tohi!
Kõik see, mis tegi haiget,
mõjus kui vaigistav rohi.
Metsa kaja, mis märku andis,
et üksinduses pole ma üksi!
Enne seda seadis end valmis,
kui peast ma võtsin mütsi.
Hetkel, mil peakate kukkus,
väljus karjatus mu kõrist!
Hetkeks kadus eneseuhkus-
kogu keha läbis vaid võbin.
Hetke kestnud peata olek
saanud on nüüdseks lõpu-
elu, mis ei ole ehk tore,
käib edasi oma vanu radu!
Tagasi
| |
