|
|
|
![]() |
|
|
Kaon
Üksinda ma vaatan tähtede sära,
Sinuta imetlen päikeseloojangut...
Kõike, mida tahan teha ma väga
saan teha vajamata Sinu soosingut.
Enam ei sega Sa mu mõtteid-
ei hiili öösiti minu kaissu...
Su embuses enam ma ei nõrke-
kõik Sinuga seonduv vaid vaibub...
Ma keeran oma elus uue lehekülje-
lõpetan igapäevase mõtlemise Sinust!
Nii jäävad mulle meeldivad muljed,
mis räägivad kõik vaid Su ilust!
Imetlema jään ma Sind nii ehk naa-
Su iseloom ja väärikus nõuavad seda!
Kuid kas veel kunagi emmata saan(?)-
enam usku sellesse ei ole mul väga...
See on viimane heli mu suust Su kõrvu...-
viimane naeratus, mis lendleb Su poole...
Kuid sellega mu tunded veel ei vaibu-
lihtsalt mõtlemiseks aeg ei ole soodne...
Ei lehvita Sulle ma hüvastijätuks(!)-
käsi lihtsalt ei tõuse seda tegema...
Ikka veel vaid Sinu tahetest lähtun,
kuid enam Sa seda ei pea nägema...!
Ma lahkun Sulle sõnagi lausumata-
Sa vist ei teadnudki ei ma kaon...
Vaid süda jääb sisse mul valutama,
kuid Sina ei tunne, kuidas ta taob...!
Tagasi
| |