|
|
|
![]() |
|
|
Jooksen vastu tuult
Ma jooksen vastu tuult
hoides suud lahti.
Va kärbes, üsna suur,
lendab suhu niauhti.
Panen suu korraks kinni-
lihtsalt, et neelata.
Korra pilgutan ka silmi,
et lihtsam oleks elada.
Viskan nokatsi peast-
see lendab rohu sisse.
Meenutan, mis head
mul olnud oli enne.
Veidi lippan veel edasi,
kuni väsinuna kukun.
Et siis porisena sedasi-
mul põlved ongi puru...
Püsti tõusta ei jaksa-
nagu valu oleks sees.
Pole jalal enam nahka,
põrguvalu ainult teeb.
Ma ootele jään sinna,
pehmelt öeldes lesides.
Ei saagi kuskil´ minna
ja õhtutund on hiline...
Tagasi
| |
