|
|
|
![]() |
|
|
Hullem ei saakski olla
Verise näoga jooksen tänaval
keset kuratlikku pimedust,
seda sestap, et olen hajevil
ega tea, mis südamele lähemal.
Libastusin trepist joostes,
sest aju ei teinud oma tööd,
lootusetult midagi lootes
ootasin, et saabuks kord öö.
Valu on kõikjal ja ohtralt,
kuid välja ma sellest ei tee,
nii südames kui kehas võrdselt
on oigama panev kõik see.
Käisega puhtaks saab nühitud nägu,
et veidigi näeksin veel ringi.
Liigelda edasi püüan ma kähku,
kuid kukun ma korra nüüd veel.
Pisike luumurd saab mul omaks-
kukkudes käsi jäi mu keha alla.
End püsti ajades ütlen vaid "Kurat!"-
enam hullem väga ei saakski olla...
Tagasi
| |
