|
|
|
![]() |
|
|
Head aega
Verine käkk lendas vastu nägu,
kuratlikult nõme oli olla.
Vaevu iseendast sain jagu
eluisu hetkega sai surma...
Liha käntsakas keset lauda
alati minus tekitab krampe!
Mõttemaailm viib mind hauda
teadmata, et elu on raske...
Tuimalt peksan vastu laupa
mõistmata selle tähendust.
Vaikselt kõrva endal räuskan
otsides kellegi lähedust...
Roimarlik mõte läbib mu aju,
idiootsus on vallutanud keha!
Tunnen südant lõhestavat valu-
enam midagi ei ole mul teha...
Vajun kokku suvalises kohas-
enam ei mõtle ma mitte midagi!
Ümbritsevast on täiesti suva,
"Head aega," sõnasin ma viimati...
Tagasi
| |
