Kohting
Märtsi esimesel nädalal sattusid läbi kümnete erinevate juhuste kokku Rein ja Paul. Kaks täiesti erinevat inimest. Esialgse vaatluse põhjal võiks lausa öelda, et peale sooliste sarnasuste erinevad nad teineteisest kõikvõimalikul erineval moel. Kui üks oli pikemat aega juba töötu olnud ja lepppinud selle olukorraga ning pigem ootas kuni midagi huvitavat sülle kukub, siis teine seevastu ei suutnud hetkegi paigal olla. Ilma igasuguse vajaduseta leiutas ta endale järjepidevalt tegevust. Ta ei olnud selleks hetkeks üle 3 aasta kuskil tööl käinud ega ka end töötuna arvele võtnud.
Mingile imelikul põhjusel tegi Rein kohe kui esimest korda Pauli nägi, ettepaneku teha koostööd. Reinul olid mõttes mitmesugused erinevad projektid, mida kõike teha võiks, kuid mille teostamiseks ta kellegi abi ja tuge vajas. Seltsis segasem nagu ta ise seda sõnastas. Paul oli esiti veidi skeptiline. Selline kärts-mürts ja valmis süsteem polnud talle omane, sestap sai ka veidi mõtlemisaega võetud enne kui uuele tuttavale mingisugunegi vastus anda.
Kõik Reinu poolt räägitu tundus uus ja huvitav, samas ka hirmutav. Järgmisel päeval andis Paul siiski mõista, et on huvitatud kaasa lööma, kuna kaotada ei ole ju ka midagi. Nii saidki ajud kokku pandud ja üheskoos ühtset asja ajama aetud. Tuleb tunnistada, et see oli mõlema jaoks üks õigemaid otsuseid, mis sel aastal juba tehtud oli.
Järgnevad päevad, nädalad ja mõnes mõttes ka kuud istusid värsked sõbrad pea kogu aeg koos arutades erinevate projektide detaile või kohtudes erinevate potentsiaalsete koostööpartneritega.
Paulil oli kombeks saanud igapäevaselt käia virtuaalses piljardisaalis. Sealsest seltskonnast valdav enamus teadsid teda läbi ja lõhki, tõsi vaid virtuaalselt. Pauli enda jutu järgi pidavat seal käima veel paljudki tema pikema ajalised sõbrad. Rein oli kunagi, pea kümmekond aastat tagasi, olnud ise samasugune arvutipiljardi sõltlane. Nüüd, nähes oma uut sõpra järjepidevalt seal mängimas, tekkis noormehel ka endal kiusatus uuesti seltskonda sulanduda. Mõne aja möödudes hakkasid Paul ja Rein kõrvuti teine teise läpaka taga istudes ka oma projektide asju arutama. Sedasi sai järjest enam seal käivat seltskonda informeeritud oma tegemistest ja nii ka sealseid inimesi kaasatud.
Ühel hetkel otsustati kambaga kokku saada. Selleks valiti välja reedene päev, mis tundus kõikidele sobivat. Koha üle "kakeldi" veel korduvalt, kuid lõpuks leiti sobivaim koht Tallinna hämarustes. Paljud kokkutulekule tulijad olid muidugi pealinnast, kuid nii mõnigi vajus kaugemaltki kohale. Samas ei olnud kedagi Eesti niinimetatud lõunaosariikidest. Seekordsele kokkutulekule tulnuid oli Paul näinud juba varemgi. Kõik olid kui vanad sõbrad. Rein seevastu teadis lisaks Paulile varasemast vaid paari-kolme inimest. Sestap ta ka istus just nende sekka ja sõbrustas rohkem vanemate tuttavatega kui, et otsiks uusi tutvusi. Tõsi, mõni tunni jooksul said kõik piirid maha murtud ja ühtäkki olid kõik sõbrad.
Pärast kokkutulekut läks kõik vanaviisi edasi, kuni ühel hetkel hakkas Paul Reinule rääkima, et kuskil Valga külje all elab keegi imeilus tüdruk ja kuna tema eelpool nimetatud kokkutulekule ei jõudnud, siis võiks talle ehk külla minna. Rein nägi korra küll Bianca pilti, kuid see jättis ta üsnagi külmaks. Samas Paul pilti näidates viitas otseselt neiu rinnapartii lopsakusele. Noormehed isekeskis panid plaanid paika ja otsustasid suurest viisakusest ka külalisi mitteootavale neiule oma tulekust teada anda.
"Kas tuleme üheks või kaheks ööks," küsis Paul Biancalt. Sedasi polnudki neiul võimalust vastata küsimusele: kas ta noormehi üldse külla tahab. Mingil imelikul põhjusel vastas noor piiga Paulile:
"Kui tulete, siis võite kaks ööd ka olla, ega mina teid välja viska."
Nii saigi kõik oma asju sätitud nii, et ühel ilusal reedel istusid poisid autosse, läksid poodi, ostsid suurema laari alkoholi kaasa ning asusid Valga poole teele. Enne käisid nad veel iseenda vast avatud poest läbi Bianca väikesele lapsele kinki vaatamas. Suuremat sorti kaisuloom kaasa haaratud otsustasid noored Tallinnast Valka sõita läbi Narva - lihtsalt lõbu pärast. Narva, Jõgeva, Tartu, Võru ringiga jõuti lõpuks ka Valka. Kiire tiir linna peal ja siis edasi, või siis tagasi, igatahes mõned kilomeetrid linnast välja kuni saabuti väidetavalt õige maja ette. Väidetavalt just see tõttu, et viimane lõik sai sõidetud GPSi kaasabil ja selle ülitäpsesse juhendamisse kumbki noormees 100%-selt ei uskunud, otsustati kohale jõudes igaks juhuks üle helistada. Seekord läks kõik siiski hästi ja lisaks õigele majale oli ka paraadna kogemata õige sattunud.
Kiirel sammul venitasid Paul ja Rein end trepist üles õige korteri ukse taha ning sama tempokalt "murti" korterisse. Kiire tere-kalli ja siis... Ilmselt oleks tekkinud piinlik mõttepaus kui Bianca väike, armas pojake kogu tähelepanu ei oleks enda peale tõmmanud. Erinevatele vajadustele viidates haaras Rein oma kaasa võetud sülearvuti ja hakkas kõikvõimalikke tabeleid täitma. Paul püüdis rohkem seltskondlikum olla ja istus järgneva tunnikese teises toas koos Bianca ja tema lapsega. Seejärel pakkus Bianca poistele enda tehtud makaronisalatit. Koos otsustati veel poes käia ja kangemat kraami joogiks võtta. Seekordne minek planeeriti Bianca autoga. Paul veel viskas nalja, et nüüd näeme ära kuidas maa naised autoga ringi uhavad. Suureks üllatuseks aga oli sõitmine sama korralik kui sõidutee, mida mööda liigeldi.
Poes olles tuli Reinule idee, et ta võiks ise järgmise toidulaari valmis vorpida. Kuna keegi sügavalt sellele mõttele ka vastu ei olnud, siis otsustaski Rein poes olles kõike vajalikku gurmaaniliku toidu valmistamiseks lisaks toidukorvi lisada. Seni oligi seal olnud vaid alkohol ja mingil määral ka sellele pealejooki.
Tagasi Bianca juurde jõudes asus Rein koheselt oma arvuti taha ning jätkas eelnevalt pooleli jäänud töö asjade uurimist. Sama Paul ja Bianca vajusid kahekesi Bianca lapse tuppa ja olid niiöelda koos lapsega omaette. Paul liibus endale omaselt kauni noore neiu lähedusse pälvides muuhulgas tähelepanu ka lapsega mängides ja talle erinevaid lollusi õpetades. Kogu sealne suhtlus toimus küllaltki seksikate pilkude saatel, mõnes mõttes isegi flirtivas alatoonis. Kõik jäi siiski mõistuse piiresse ja esmakohtumise niiöelda seaduspärasusse. Aja möödudes sai Rein oma kiiremat sorti toimetused kõik toimetatud. Tagasihoidlikult läks ta teise tuppa kaema, millega noored tegelevad. Mõnda aega ukse peal vaikselt seisnuna puhkes ta ühel hetkel lihtsalt naerma. Sel momendil püüdis Paul parasjagu pisipõnni käitumist järgi teha ja tema kombel lollusi teha. Nüüd alles märkasid Paul ja Bianca, et ukse peal keegi kolmas neid jälgimas oli. Samas ega see ei muutnud midagi. Sõbralik suhtlemine jätkus.
Mõne aja möödudes tuli Biancale veel külalisi juurde. Saabusid tema head sõbrad Silja ja Peeter. Neil kahel olla lausa traditsioon käia kui mitte just iga päev siis ülepäeviti küll Biancal külas. Miks see nii on, ei osanudki keegi selgitada. Paul ja Rein võeti kiiresti omaks, või siis võtsid nemad äsja kampa löönud omaks. Igatahes alustati kambavaimus enne ostetud märjukese manustamist. Aja jooksul inimesed väsisid ning igaüks vajus ise nurka magama. Osad suutsid siiski ka tee voodini leida, ülejäänud vajusid sinna, kus nad parasjagu olid. Tundus, nagu see magamajäämine oleks käinud niiöelda käsu peale, et kui on uneaeg, siis kõik vajuvad just sinna, kus nad sel momendil parasjagu on.
Ainus, kel und, ei tulnud, oli Paul. Ta lihtsalt istus öö otsa arvutis, mängides seal erinevaid mänge. Noormehe unereþiim oli juba enne veidi paigast ära. Ilmselt see oli ka peamiseks põhjuseks, miks ta üles jäi. Hommikul kella nelja paiku ärkas väike laps üles. Ta ronis ema kaisust välja ning paterdas palja jalu kööki. Külmkapini jõudes jäi hetkeks Pauli vaatama ning vajus siis mõttesse: Unesegasena ei suutnud ta kuidagi ära otsustada, kas võtta külmkapist midagi juua ja siis tagasi magama kerida või võõrast onu oma kodus nähes hädakisa tõsta. Kavala noormehena otsustas ta mõlemat teha. Kohe pärast janu täis joomist ja külmkapi ukse sulgumist algas hädakisa, või oli see nüüd juba sõjakisa. Kõige huvitavam kogu intsidendi juures on aga fakt, et ainsana ärkas üles Bianca, kes oma kahe aastasele pojale järgi tuli. Poiss sülle võetud, lõppes ka kisa. Kõik oli sama vaikne nagu mõned minutid tagasi. Bianca vaatas äärmiselt unisel ilmel Paulile otsa ning sõnas peaaegu mõistetamatu diktsiooniga:
"Maaaagada ei märka või?"
Vastust ta ootama ei jäänud. Juba enne oma ülipika lause lõpuni välja ütlemist oli neiul jalg teise ette pandud ning teekond voodi poole alanud. Paul naeratas endamisi. "Päris armas piiiga," käis mõte läbi Pauli pea, kuid sinna see ka jäi. Pooleli olnud piljardi mäng virtuaalses maailmas tõmbas taaskord kogu tähelepanu enda peale. Aeg möödus kiirelt ja sündmustevaeselt. Hommikul poole üheksa paiku kordus öine seik. Tõsi, pisikese erinevusega. Eelnevalt toimunud ajaliselt lühike intsident seekord lõppeda ei kavatsenudki. Polnud ka põhjust, oli ju hommik. Samas tuleb tõdeda, et pisike põnn isegi mitte ei üritanud enam röökides tähelepanu saada, vaid pigem püüdis omaette olla mängides erinevate mänguasjadega. Bianca magas veel. Kõik magasid. Paul tõusis väsinult püsti, ringutas ning läks akna juurde. Avanes kummastavalt ilus vaatepilt. Kevadine päikesetõus, linnulaul, rohelised puud ja kuskilt kaugelt kostuv vee vulin. Paul sules silmad toetudes küünarnukkidega aknalauale. Ta näole tuli rahulolu ja rõõmu väljendav naeratus.
Nii möödus kui linnutiivul mitu head minutit, kuni Bianca poolpaljalt, vaid saunalina ümber keha, tal seljatagant ümbert kinni võttis. Kergest ehmatusest toibudes mõistis noormees, et kaunis veevulin, mis eelnevalt kuskilt taamalt kostnud oli, oli tegelikult kraanivesi, mis mööda torustikke tormakalt jooksis kui Bianca hommikust duðði võttis.
Enne kui Paul reageeridagi kuidagi oleks osanud, olid neiu käed tema ümbert juba kadunud. Ta mängis juba kükitades oma lapsega. Hetk hiljem kadus teise tuppa riietuma. Paul istus taaskord diivani peale, et mängima hakata, kuid seekord ei tulnud sellest enam midagi välja. Noormees lihtsalt ei saanud aru, mida see selja tagant ümbert kinni võtmine võis tähendada. Oli see mingi märk või niisama naljatlemine? Püüdis noor kaunitar sedasi tähelepanu võita ja solvus, kuna Paul ei reageerinud sellele?
Riidekapini jõudes oli Bianca aga suure probleemi ees. Riideid on kapis palju rohkem kui inimesi, kellele neid selga panna: Erinevaid riidetükke silmitsedes sai pea kõik välja praagitud. Mis olla liiga seksikas ja avar, mis aga liiga tavaline. Kõik need riided, mida Bianca kanda armastas, pidavat jätma odava naise mulje, sestap ei olnud mitte paslik neid riideid antud hetkel selga panna. Segaduses olev neiu istus voodile, silmitses oma riidekapi sisu ja vajus mõttesse:
"Miks ma küll rätiku väel sinna läksin? Okei, ma arvasin, et kõik magavad, et lähen vaatan, kas põnniga on kõik korras ja siis tulen panen riidesse, aga oli siis vaja veel sedasi kallistama minna? Ma pole taga veel kordagi rääkinudki kui just viisakusväljendid välja jätta. See tuli kõik nii spontaanselt, nägin teda akna laua juures ja kohe kallistama. Huvitav, mida ta mõtleb nüüd? Loodan, et ta midagi valesti välja sellest ei lugenud, tahtsin ju ainult nalja teha veidikene ja turgutada. Oli teine kuidagi väsinud olekus seal. Huvitav, kas ta öösel magas ka ikka või on terve öö üleval olnud?" Iseendale raskeid küsimusi esitades otsustas neiu siiski kõige tavalisemate riiete juurde jääda. Teksad jalga, pluus peale ja valmis.
Tagasi suurde tuppa minnes hakkas neiu koheselt toimetama kui igal teisel, kõige tavalisemal hommikul nagu rohkem inimesi ei olekski ruumis. Vaikus kestis päris pikalt, vaid lapse tegevus häiris tavapärast haudvaikust. Aja jooksul said ka teised silmad lahti. Kõik peale Pauli ja Bianca olid vägagi unise olemisega. Oli ka põhjust.
Siljale eriti ei meeldinud, et Paul kogu aeg arvutis istus. Ärgates püüdis ta teha kõik, et see tagasihoidlik noormees seltskonda sulanduks ja veidikene jutukam oleks. Ainus, kes veel magas, oli Rein. Peeter hakkas Pauli eeskujul kohe pärast virgumist arvutimänge mängima. Silja aga pakkus kohvi, teed, kakaod ja tagatipuks ka iseend Paulile, et see oma sülearvuti mõneks ajaks eemale paneks.
Mõne aja möödudes oli kogu see pere endile jalad alla saanud. Kuna Rein siiski magas veel kuskil korteri tagumistes hämarustes ning Paul ei hiilanud ka oma seltskondlikkusega, siis Silja ja Peeter otsustasid lahkuda. Tõsi, ülla eesmärgiga õhtul uuesti seltskonda sulanduda. Tegelikkuses ei saanud Silja öösel eriti hästi magada ning kauples eelnevalt mitu minutit Peetrit, et enda koju lõuna uinakule minna. Noormees, kel oli parasjagu arvutimäng pooleli, ei olnud kuskile minekust just eriti vaimustuses aga kuna naisterahvas oma vingumist mitte ei kavatsenud lõpetada, siis lõpuks ka soostus. Ruumi tekkis ootamatu vaikus. Bianca ja Paul olid kahekesi koos väikese Indrekuga jäänud, Rein magas ikka veel. Oma tegemistega ühele poole jõudes istus Bianca diivanile Pauli kõrvale. Seda küll piisavalt kaugele, et füüsilist kokkupuudet mingil hinnangul tekkida ei saaks. Esimest korda tekkis Pauli ja Bianca vahel mingisugune side. Seda tajus küll neiu rohkem kui noormees, kuid sellest hoolimata tekkis kohmetusest tingitus vaikushetk, mida kumbki ei julgenud, ega ilmselt tahtnudki, lõpetada. Hetkel, mil Bianca jäi kelmikalt Paulile silma vaatama, vajus teisest toast kohale äsja ärganud Rein. Paul pööras koheselt pea oma sõbra poole ning sõnas:
"Oli Sul mõnus?"
Vastust oma küsimusele ta ei saanudki. Rein vajus kiiremas korras diivani peale. Silmad vaevalt lahti, padi tugevalt kaisus, viskas ta kiire pilgu Bianca poole ning asetas seejärel oma pea viimasele sülle, tõmbas põlved krõnksu ja jäi uuesti magama. Paul vaatas neid liigutusi ükskõikselt pealt, suunas siis oma pilgu monitorile, kuid see kõik oli vaid näiline. Tegelikkuses jäi noormees mõttesse. Tõsi, ta ei mõelnud ei Biancast, vaid hoopis oma sõbrast:
"Kuidas Rein nii saab? Tal nagu ei oleks mingit vahet, kas suhtleb vana sõbraga või verivärske tuttavaga. Ühel ilusal hetkel ta lihtsalt näpib suvalist naisterahvast just sealt, kust pähe tuleb. Või siis vajub lihtsalt kellelegi lambist külje alla. Kas tal imelik ei ole? Et nagu enne veidi tutvuma ei peaks kui sedasi peadpidi teisele lihtsalt sülle vajuda?"
Ka Bianca on mõtteisse vajunud. Tema ei saa kummagi noormehe käitumisest aru ja tunneb end iseenda kodus veidi nagu ebamugavalt:
"Ma ei saa aru, kuidas saab nii olla, et kaks sõpra on sellised vastandid. Üks tuleb ja kallistab ja käperdab ja paneb pea sülle ja teine istub nohiklikult lihtsalt endamisi kuskil nurgas ja püüab kõigest sellest mitte välja teha. Ma tahaks et mõlemal mu külalisel oleks lõbus ja tegevust ja et kumbki ei peaks pärast ütlema, et näe ei meeldinud minu juures või et mina ei meeldinud kuna ei tegelenud temaga. Huvitav, kui kaugele see Rein oma tegevusega sedasi jõuda plaanib? Omamoodi muidugi armas ja ennekõike julge käitumine tema poolt. Eriti palju just ei leidu neid mehi, kes julgevad inimesele, keda esimest korda nähakse, kohe külje alla pugeda. Järgmine samm oleks ilmselt põsemusi või midagi... Ja sellest Paulis ei saa ma ka üldse aru. Enne püüdsin sõbrlaik olla ja suhelda ja kõike, aga ta ikka vaikib edasi, on aomette nagu arvuti oleks olulisem kui mina. Mis mõttes? Kuidas saab nii, et lähed kellelegi külla ja siis istud kogu aeg arvutis ja püüad endale asjaliku näo ette manada?"
Samal ajal on ka Reinu peas, kes esmapilgul magama jäi, keerlemas huvitavad mõtted:
"Naljakas, Bianca laseb endaga teha, mida tahes, sõnagi vastu lausumata. Omamoodi vahva aga kuskil ilmselt tuleb siiski piir ette. Imelik ka nagu teemat edasi arendada, kui Paul siin passib. Üldse on ta kuidagi kõrvale jäetud. Kogu aeg istub omaette ja suhtleb ääretult vähe. Minu teada on ta ikka selline jutukas vennike, kes oskab nalja teha ja kogu seltskonna meeleolu üleval hoida. Nüüd juba teist päeva lihtsalt istub tugitoolis läpakas süles ja arvab, et on äge."
Keset kõikide hullumeelselt ajude raginat, mida ilmselt isegi naabrid tajusid, otsustas Paul teha suhteliselt ootamatu liigutuse. Ta pani oma sülearvuti laua peale ja sulges selle. Vaatas seejärel hetkeks rahuolevalt kokku sulandunud noorte poole ning tõusis püsti. Paul liikus köögi poole peale, viskas pilgu pliidile, avas ahjuukse, pani selle uuesti kinni ning läks esikusse ja sealt vetsu. Veidi aega hiljem ta siiski naases, siis vaatas korraks külmkappi ja jäi selle juurde mõtlikult seisma.
"Teeks süüa, või mis," lendasid sõnad üsna vaikselt üle Pauli huulte. Järgnev aeg möödus taaskord vaikuses. Niivõrd-kuivõrd seda üldse avatud köögiga korteris olla saab kui keegi süüa teeb. Igatahes oli noormees otsustanud teha grillkana risotoga. Söögi tegemise ajal kui tekkisid pausid, mil midagi tarka peale ootamise teha ei olnud, toetas Paul on küünarnukid akna laua peale ning jäi mõtlikult aknast välja vaatama. Seda iga kord, lausa lolli järjekindlusega. Bianca oli samuti vahepeal magama jäänud. Tema pea oli vajunud veidi varem kustunud Reinu pea vastu, kes endiselt pooleldi neiu süles olles lapselikult rahuloleval ilmel magas.
Mõlemad ärkasid üles paar tundi hiljem Indreku nutu peale. Lapsel sai lõunauinak otsa ning nälg hakkas näpistama. Ilmselt tingis nii ärkamise kui ka tühja kõhu tunde ahjust tulev meeletult meeldiv aroom, mis isegi eelnevalt ennast täis söönud inimesel ilanäärmed tööle paneb.
Suhteliselt kiiresti suutis Bianca last rahustada. Uue rahumeelse vaikusehetke tekke auks võttis Paul ahjust välja ahjupanni, kus ilutses imeilus, kergelt pruunistunud kana. Ka risoto oli juba valmis ning eraldi suuremat sorti kaussi välja tõstetud. Kõik peale Pauli istusid söögilaua taha, et valminud toidul hea maitsta lasta. Paul aga vajus tagasi tugitooli ning püüdis süveneda oma töistesse tegemistesse. Küsimuse peale, kas Paul ise ei söögi, vastas noorsand suunurgast naeratades, et pole oma päevaportsu veel välja teeninud.
Nagu lõhna peale, tulid ka Silja ja Peeter täpselt söömise ajaks tagasi. Tegelikult said nad lihtsalt öösel vajaka jäänud unenormi täis magatud ning pärast põgusaid ringutusharjutusi otsustasid tagasi Bianca juurde tulla, et viimane ei peaks väga kaua sisuliselt ikkagi võhivõõra inimesega omaette olema.
Silja, nähes, et Paul ei söö, esmajärjekorras uuris välja, kas ta on juba oma toitumisega ühele poole saada. Saanud sellele eitava vastuse, läks ta pikemalt mõtlemata pliidi juurde ning tõstis sealt eelnevalt haaratud taldrikule mehise portsu riisi ning liha ja tõstis selle sõna otseses mõttes Pauli süles oleva sülearvuti peale. Viimane ei suutnud suust muud peale sooja õhu ja kohmetunud tänusõnade välja lasta. Veidi aega tagasi olnud olematu söögiisu tuli kiiremas korras kustutada. Nähes, et Paul enam vastu ei punni, liikus Silja söögilaua juurde tagasi ning hakkas viimasena sööma.
Pärast rahulikku söömaaega, mille muutis värvikamaks väikese Indreku toiduga mängimine, läks kõik vanaviisi edasi. Bianca ja Silja mängisid Indrekuga, Rein vaatas seda pealt püüdes ka kuidagi seltskonda sobida ning Peeter ja Paul istusid kumbki oma aruti taga ja arutlesid IT temaatikal. Progressiks võib nimetada ajaolu, et mõlemad mehed suhtlesid, millega seni neil ohtralt probleeme oli. Aeg veeres omasoodu. Vahepeal pandi telekas mängima, seejärel jälle kinni. Siis püüti plaatidelt sobivaimat muusikat leida, aga sedagi tulutult. Õhtu saabudes hakkas aga pisipõnn vaikselt väsima ning tegelema endale omaste lollustega. Rein ei olnud ka kade poiss ning asus Indrekule kõikvõimalikke lollusi juurde õpetama.
Kui Indrek lõpuks rampväsinuna magama jäi, siis otsustati üheskoos hakata kaarte mängima ja ühtlasi ka kergemas koguses meelemürki alkoholi näol sisse kallama. Mängiti suhteliselt kaua, kuigi ega see mäng seal küll oluline ei olnud. Palju enam emotsioone ja tegevust pakus sõbralik lõõpimine ja lõpuks ometi tekkinud ühtlustunne. Kõik viis olid kõhuli põrandal maas. Ainus põhjus püsti tõusmiseks oli tühjaks saanud klaasi täitmine.
Lõbusas meeleolus kohati ülemeelikut juttu ajades otsustati üksmeelselt pikk õhtu lõppenuks kuulutada. Väsimus tappis kõiki. Veel mõnda aega tagasi tajutavast energiast ei olnud alles enam midagi. Seda kohe mitte kellelgi. Selline rammestumine sai alguse tegelikult Siljast, kes ühel hetkel suhteliselt ootamatult lihtsalt püsti kargas, Peetri käest kinni haaras ning seejärel teda püsti tirima asus. Veidi hiljem olidki noored kadunud. Ka Bianca oli kustumisäärel ning hoidis jõuga silmalugusid lahti. Seepärast otsustaski ta tagumiste tubade hämarustesse kaduda et silm looja lasta. Nüüdseks oli ka Paul, kel eelmine öö vahele jäi, väsinud. Reinul oli küll energiat veel veidi, kuid üksi üleval olemine ei tundunud just kõige ahvatlevam tegevus. Seepärast otsustas temagi voodi poole hiilida, et end puhaste linade vahele ära peita.
Hommik oli igav ja üksluine. Pärast ärkamist söödi üheskoos Bianca valmistatud makra salatit ning joodi hommikukohvi. Tõsi, kohvi joomiseni jõudis vaid Paul, Rein ja Bianca lihtsalt kumbki kohvi ei joo. Seega nemad jäid mahla peale. Pärast lühiajalist kõhu täitmist istuti veel veidi aega niisama ja lobiseti, kuid õige pea hakati end ka sättima. Rein, kes sain enne Pauli omale vajaliku välja mineku varustuse selga ja jalga aetud nõudis head aega kalli. Seda saades, keeldus noormees aga neiust lahti laskmast. Eks lopsakate rindade vastu surumine meeldib igale meesterahvale. Igatahes pikale veninud kallistus kulmineerus kerge põsemusiga, mispeale õnnestus Biancal partnerit vahetada. Paul võttis vaid hetkeks ühe käega Biancal ümbert kinni ning tegi kohe siis minekut. Bianca läks veel akna peale vaatama kuidas noormehed autosse istusid ja ära sõitsid.
"Huvitav kohtumine oli see. Kaks peaaegu, et sõpra, kellel tundus nii palju ühist olevat, on tegelikult indiviididena täiesti erinevad inimesed. Omamoodi toredad on nad mõlemad. Esmapilgul tundus nagu Rein oleks selline pealiskaudne ja kõiki asju lihtsakoeliselt võttev, samas Paul vähese jutuga süvitsi mõtleja, kellega jaoks ka kõige pisem detail omab enneolematut tähtsust," vajus Bianca mõttesse.
Ta püüdis veel enda sisemuses aru saada, kas noormehed vastasid ta ootustele, kuid kuna ta ei suutnud oma mälusopist kuidagi välja meelitada eelnevaid ootusi, siis see võrdlus jäigi tegemata. Küll aga sai selgeks, et neiu tutvusringkonda on siginenud kaks uut tuttavat.

Äratuskell
Pärast külaskäiku veeres kõikide elu vanaviisi edasi. Ka suhtlus piljardisaalis oli sarnane eelnevale, nagu mitte midagi ei oleks vahepeal toimunud. Samas ega inimeste omavaheline kohtumine ei peagi alati nende suhtlust võrreldes eelnevaga muutma. Ometi tavaliselt sellised tegurid mõjutavad küllaltki tugevalt kõikvõimalikke suhteid ja suhtumisi.
Paul lisas Bianca endale MSN-i. Reinul oli neiu juba pikemat aega seal olnud, kuid erilist suhtlemist nende vahel siiski ei toimunud. Viisakusest ja kergest huvist uue tuttava vastu hakkas Paul päev päevalt aina enam Biancaga suhtlema. Nad vahetasid ka telefoni numbrid, et teineteisele sõnumeid saata või helistada. Bianca võttis kõike toimuvat külma rahuga. Tema hingeseisund oli veendunud, et ühtegi meest lähitulevikus tema ellu ei tule ega ole. Samas suhelda erinevate huvitavate inimestega on siiski üllatavalt tore.
Paar päeva pärast kohtumist tekkis Paulil kiusatus veidikene flirtida. Peamiseks motiiviks oli kombata piire, kuhu maani kellegagi minna annab. Piljardisaalis jutustades hakkas noormees aina enam neiust huvituma pärides kõikvõimalikke isiklikke aga ka täiesti ebaolulisi asju. Enne magama minekut tegi ta veel neiule ettepaneku, et viimane helistaks hommikul ja ajaks üles. Kokku sai lepitud ka kindel kellaaeg.
Bianca, kes üldiselt tagasihoidlik ja sõnaaher piiga on, oli endalegi ootamatult kõigega päri. Tema tööpäev algab ju niikuinii poole öö ajal, millest tingituna äratuskell heliseb tavaliselt kuskil poole kuu paiku. Asi see siis ei ole mitu tundi hiljem mõne minutiline kõne teha, et kedagi üles ajada. Paul seevastu, kes töötab vabakutselise näitlejana, ei olnud üldsegi mitte valmis selliseks meeldivaks üllatuseks. Ta oli täiesti kindel, et neiu lubadus hommikul helistada oli rohkem üle huulte lipsanud kergemeelne lubadus, mis täitmisele ei kuulu. Seekord noormees siiski oli sunnitud tunnistama oma eksimust. Bianca helistas täpselt pool kümme, nagu kokku oli lepitud:
"Tõuse ja sära!" olid esimesed sõnad, mis unise noormehe kõrvu kostusid. Pauli üllatus oli aga niivõrd suur, et viimane muutus üsnagi kohmetuks. Midagi segast vastu pomisedes püüdis noormees ennekõike aru saada, kes see lollakas olla võiks, kes hommikul vara sedasi helistab. Uuesti telefoni ekraani vaadates, oli pilt selge. Toimus kiire ärkamine. Silmad avanesid kui võlujõul, mõte hakkas koheselt liikuma ning suuvärkki ei andnud enam rahu vaikuses olla. Räägiti maast tavast, ilmast ja elust, mõistusest ja mõistmatusest. Ilmselgelt oli tegu esimese kontaktiga, mil noored omavahel veidi lähedasemat tutvust lõid. Uus situatsioon näis ennekõike hirmuäratavana Pauli jaoks. Biancal seisukoht kui selline puudus. Kõik läheb nii, kuis läheb. Tagatipuks oli tema jaoks kõik toimuv siiski rohkem mäng kui reaalne elu.
Peaaegu tund kestnud kõne röövis Biancalt võimaluse lõunale minna. Aga ta ei kahetsenud seda, kõik tundus lihtsalt tore ja vahva olevat. Sel päeval mõtles Bianca tööl olles iga natukese aja tagant Paulist. Mõtlema pani noormehe julgus olla eriline. Oma olemusega ja käitumisega erines ta paljuski niiöelda hallist massist, ometi oli kõik nii loogiline ja mõistetav. Paul veetis aga pea terve päeva Biancast mõeldes, mõistmata, miks neiu talle, sisuliselt võõrale inimesele, siiski helistas.
Õhtul hilja jõudis neiu ka arvuti käima panna. Eelnevalt oli tal lihtsalt nii palju tegemist, et päevased mõtted olid kadunud ja ka piljardisaalis toimuv oli ebaoluline. MSN-i sisse logides võttis ta siiski esimese asjana ühendust Pauliga. Paul sel momendil arvuti taga ei istunud, kuigi oli sisse logitud. Tema tegemised olid seotus parasjaagu telefonikõne ja Reinuga. Seoses mitme ühise suure ürituse korraldamisega rääkisid noormehed viimasel ajal üldse palju telefonitsi ja järjepidevalt arutlesid erinevatel projekte puudutavatel teemadel. See muutis aga Bianca veidi murelikuks. Kuidagi raske oli lihtsalt oodata kedagi.
MSN-s noored sel õhtul siiski väga ei rääkinudki. Pärast viisakusavaldusi vajuti automaatselt kogu vestlusega piljardisaali. Päeva lõpetuseks pakkus Paul välja, et Bianca võiks ka järgmisel hommikul helistada ja äratada. Bianca oli rõõmuga nõus. Ajalugu kordus.
Sedasi möödus pea kaks nädalat. Noorte kõned muutusid iga päevaga aina pikemateks ja pikemateks. Ka kõnede sagedus tihenes. Oli ilmselge, et kuskil millalgi tuleb piir ette ja siis selline kiire areng kaua kesta ei saa. Vaikselt hakkasid ka teised piljardisaalis käijad taipama, et mida kuskil on toimumas. Ennekõike oli see ilmselt Reinu süü, kes ristis Bianca Pauli isiklikuks äratuskellaks. Mõnes mõttes oli tal ka õigus, sest tõepoolest Bianca helistas igal hommikul Paulile, et teda üles äratada ja Paul palus Biancat igal õhtul, et neiu seda teeks. Tihtipeale ei olnud noormehel isegi vajadust ärgata, kuid ikka oli armas ärgata nii, et kellegi naisterahva magus hääl kõrva sosistab.
Bianca oli selles mõttes tagasihoidlik, et piljardisaalis omareaalsest elust väga ei rääkinud. Ilmselgelt püüdis ta reaalset- ja virtuaalset elu lahus hoida. Paulgi oli sellest aru saanud, et kõik muu on lubatud aga piljardisaalis teistega ühises toas olles pole vaja välja näidata nagu ta oleks mingilgi moel eelistatud seisuses.
Viimastel päevadel oli tööoludest tingituna Paul sunnitud tihti peale Reinu juures ööbima. Sellest tingituna avanes Reinul võimalus kuulata pealt kõiki kõnesid, millega õhtuti teineteist magama räägiti ja ka neid, millega neiu Pauli äratas. Rein tegelikult tahtlikult neid kuulata ei tahtnud, aga kui suhteliselt kõrva ääres ikkagi räägitakse, siis tahes tahtmata kuuled ka midagi.
Paulist ja Biancast olid saanud sõbrad. Bianca vägagi kinnise inimesena oli vähesel määral hakanud Pauli usaldama. Sellest tingituna oli nende jutt ka isiklikumaks läinud ning räägiti asjadest, mida teadsid vaid vähesed. Paulile seevastu meeldis igas mõttes piire kombata. Seda ta vaikselt oma küsimuste ja jutu juhtimisega ka tegi, uurimaks kas neiu jaoks ka tabu teemasid esineb või mitte ning mis temaatika võiks vähe tundlikum olla. Paul ise jättis neiule esialgu küllaltki avatud loomuse ja hingega inimese mulje, kes on valmis kõikidel teemadel kaasa rääkima. Nii endast, kui maailmavaadetest. Tema silmring näis tohutu. Ometi sai aja jooksul selgeks, et tegelikkuses on noormehe jutukuse taga õrn ning kartlik süda peidus, mis avab end väga harva ja väga vähestele. Omamoodi kaval taktika muidugi ajada kogu aeg ohtralt ümmargust juttu konkreetse eesmärgini jõudmata.
Ühel õhtul, kui kõik oli nagu tavaliselt, mil noored rääkisid järjekordselt oma elust ja igapäevastest tegemistest, suunas noormees sujuvalt juttu aina enam Bianca eraelu peale. Ta uuris muu hulgas näiteks neiu seotust mõne meesterahvaga, tema läbisaamist lapse isaga ja oma vanematega ning valmidust uue suhte loomiseks. Noormehe suureks üllatuseks sai ta neiult konkreetsed vastused kõikidele oma küsimustele. Selliseks usalduseks ei olnud Paul veel valmis, kuigi sisimas lootis paljutki. Sel hetkel mõistis noormees esmakordselt, et ta ei ole selle neiu suhtes enam kaugeltki mitte ükskõikne. Millal täpsemalt mingidki sisemised ärritused kiirenevate südametuksete saatel tekkima hakkasid, ei teadnud täpselt ei Paul ise ega suure tõenäosusega ka keegi teine.
Sel õhtul venis noorte kudrutamine küllaltki pikaks. Esimesed paar tundi nad suhtlesid ja rääkisid hoolega kõigest eelnevalt kirjutatust, kuid siis jäi Bianca magama. Paul otsustas natukene aega veel edasi rääkida, kuigi aimas, et neiu on juba ammu silmad sulgenud ning arvatavasti ei kuule ühtegi sõna. Jutuvada jätku põhjustas aga noormehe hirm, et kui ta magama jääb, siis võib noor kaunitar üles ärgata. On ju üsna tavapärane, et kui inimene jääb ühe või teise taustaheli saatel magama, siis selle järsk lõppemine äratab koheselt üles. Mõne aja pärast Paul siiski vaikis, kuid kõnest siiski ei lõpetanud. Ta pani telefoni valjuhääldi peale ning seejärel asetas selle lauale jäädes sõna otseses mõttes kuulama, kuidas neiu talle kõrva hingas. Alles mitu tundi hiljem sai ka Paul silmad kinni. Vahepealne aeg möödus noorel mehel vaid vaimutööd tehes. Tema mõttemaailm liikus ringi vaid iseenda tehtud tõdemuse ümber:
"Mis pagan see on, mis nüüd toimub? Nii valel ajal... Mul on ju terve suvi planeeritud, kõik täpselt teada, kus olen ja mida teen. Ma olen nii paljude erinevate üritustega seotud ja nüüd siis tekib mu ellu mingi naisolevus. Olin just paika pannud, et lähima poole aasta jooksul on naised vaid flirtimiseks, ei ole vaja kogu aeg mingit suhet ja armumist ja siis meeletult haiget saada ja näed, siin ma nüüd olen. Kell on mingi 3 öösel ja mul ei ole midagi muud teha kui püüda endas selgusele jõuda, kuidas edasi käituda. Idee järgi on lahendusi vaid kaks. Kas suhelda edasi ja loota, et neiul ka minu vastu midagi tekkima hakkab ja kõik läheb hästi või lõpetada igasugune suhtlus ning elada eelnevate plaanide järgi edasi..."
Selle ööga ei selgunud midagi. Segadusse aetud Paul uinus enne kui oma mõtted kõik mõeldud sai.

Teine
Uue päeva hommikul helises äratuskell nagu tavaliselt, kuid kõne oli ääretult lühike. Biancal olla tööjuures palju tööd ja seepärast tuligi kõne kiirelt lõpetada. Nii palju aega neiu siiski leidis, et sai Pauli üles aetud ja sedasi oma püha kohust täidetud. Missioon täidetud.
Lõuna ajal (normaalsete inimeste jaoks on see hommik) helistas Bianca taas Paulilie. Kogu pooleteise tunnine lõuna, mis neiul vaba oli ja mis oli mõeldud lõunasöögi manustamiseks, kulus seekord täielikult noormehe tähelepanu manustamisele. Räägiti põgusalt eelmisel päeva juhtunust. Esimest korda julges Paul küsida neiu käest tema tunnete kohta. Vastuseks tuli midagi üsna umbmäärast, mis oli kõike muud kui Biancalik. Igatahe sõnas neiu, et ega ta päris tundetu inimene ka ei ole. Mida enam noormees päris enda ja neiu vahel toimuva kohta, seda segasemaks läks Bianca jutt.
"Saa siis neist naistest aru,"käis noormehel välkmõte läbi pea. Ega raske on tõesti aru saada, kui äärmiselt konkreetne ja lühikeste lausetega inimene ühel hetkel ümarat juttu ajama ajab. Paul siiski leppis olukorraga ja ega tal väga midagi üle ka ei jäänud. Valikuid ju suurt ei olnud.
Bianca oli langenud iseenda tunnete küüsi. Ta oli sarnaselt Paulile endale lubanud, et ei mingeid suhteid enne kui Indrek on juba piisavalt suur poiss ja ka kooli asjadega kõik ühel pool. Jutt käis vähemalt kahest kui mitte kolmest aastast. Ometi oli sarnaselt temast praegusel hetkel huvitatud inimesele, kes külas olles oli nii üllatavalt ükskõikne ja endasse tõmbunud kui seda üldse olla saabki, tekkinud väikeni kartus ja hirm iseenda suhtes. Kas tõesti paiskavad tunded elu pahupidi?
Neiu suutis oma käitumist ja sõnavara kontrollida kordades paremini kui Paul. See aga ei vähendanud karva võrra jagugi tundeid tema sisimas.
Õhtul, mil noored uuesti jutustama sattusid, mainis Paul, et peab lähipäevil töö asjus Otepääle sõitma. Tal olevat seal päris mitu tundi vaba aega, mida ta hea meelega veedaks koos Biancaga. Seda muidugi eeldusel, et neiu saab oma asjad nii sättida, et tuleb ka selleks ajaks Otepääle.
Pärast pikemat keerutamist ja usutlemist, et kas ja mis neiul plaanis on, suutis Paul lõpuks siiski oma mõtted ka välja öelda. Bianca arvas, et see ei olegi nii halb mõte ja küllap ta siis teeb sinna kanti asja ka. Nii saigi peaaegu, et kogemata jutu sees kokkulepitud nende teine kohtumine. Selleni oli küll mõni päev veel aega, kuid Paul oli sellest hoolimata ärevil ja rõõmus.
Järgmised sekundid, minutid, tunnid ja isegi päevad Paul lihtsalt säras. Ta oli kogu aeg heas tujus, viskas seltskonda valimata nalja ning süstis paljuski oma sõpradesse positiivsust. Ka vestlused kahe noore vahel venisid aina pikemaks ja pikemaks. Pikemalt põhjendamata vesteldi kõikvõimalikel erinevatel teemadel keskmiselt 12 tundi ööpäevas. Ega nad ei oleks ise ka uskunud, et nii palju seda juttu jätkus, kuid hiljem nähtud telefoni väljavõte rääkis oma keelt.
Kui Paul kogu selle aja säras, siis Bianca oli enda arvates vana rahu ise. Ainult töö juures kolleegid hakkasid küsima, et kas neiu on armunud. Väidetavalt oli ta oma riietuse, meigi ja tegelikult kogu väljanägemise suhtes viimaste päevade jooksul paljuski muutunud.
Päev enne kohtumist tuli Bianca ja vahel toimuv ja piljardisaalis teemaks. Pikemalt keeldusid mõlemad noored teemat kommenteerimast, kuid ega see ei vähendanud teiste virtuaalsete vestluskaaslaste lõkerdamis- ja tagarääkimisisu. Eks ohtralt fantaseerides läksid nii mõnedki noored oma ütlustega tugevalt üle sündsuse piiri. Eks virtuaalne elu olegi selline, kus keelepeks ületab isegi kõikvõimalikud kollase ajakirjanduse eetika piirid. Loomulikul ei ole säärane virtuaalne keskkond kaugeltki mitte kollane ajakirjandus, kus mingidki reeglid kehtivad. Siin võivad kõik rääkida nii palju kui tahavad ja mida vaid sülg suhu toob.
Järgmisel hommikul hakkasid Rein ja Paul hommikul vara end sättima. Küllap on varajane hommikutund ka üpriski suhteline mõiste. Nende kahe jaoks igatahes tundus kella üheksane äratus vägagi varajane.
Enne Otepääle minekut pidid noormehed veel Türilt ja Pärnust läbi minema. Mõlemas kohas oli neil kohtumine paari koostööpartneriga. Kõikjal püüti teha maksimaalselt kiiresti et siis Otepääl olemiseks jääks nii palju vaba aega kui vähegi võimalik oleks. Kokkulepe oli, et Pärnust sõitma hakates helistab Paul Biancale, et viimane teaks arvestada, millal siis hakkab ennast sättima, et ka õigeks ajaks päral olla.
Kõikvõimalikud kohtumised ujusid viperusteta, kuigi igavalt. Paul ei rääkinud pea midagi või pigem oli kõigega päri. Tema tavapärane jutukus oli saanud korraliku hoobi, mida paljud, kellega kohtuti, endamisi imestasid. Rein seevastu oli tavapärasest jutukam, kuid temagi sõnade seadmine ei viinud kõnelusi pikale. Peamine on, et kõik mis tarvis sai tehtud. Selle nimel, et kõik tehtud saaks, oskasid mõlemad noormehed kenasti seista. Nii hakatigi veidi pärast üht Pärnust kiirustades Otepää poole veerema. Kohe pärast linna piiri ületamist haaras Paul oma taskutelefoni ning helistas Biancale.
Neiu oli hommiku otsarahulikult oma igapäevaseid toimetusi teinud. Ometi viimased tunnid oli ta sisemiselt kuidagi närviline, nagu ootaks midagi ebamäärast, teadmata täpselt mida. Telefoni helisedes neiu lausa võpatas ärevusest. Ilmselt oli ootusärevus nii suur, et reaalsustaju oli kadunud ning unistuste hõlma vajudes oli ka kadunud kindel teadmine, mida üldse oodati. Antud võpatama paneva kõne tegi tegelikult hoopis Bianca vanaema orienteeruvalt pool tundi enne Pauli helistamist. Esivanem pakkus eelnevalt välja, et kui neiu peab Otepääle minema, siis ta võib seni Indrekuga tegeleda. Nõnda oligi lapsehoidja kohale jõudnud ning palus viisakalt ukse avamist.
Pauli kõne oli seekord lühike. Nii lühikest kõnet ilmselt polnudki ilmselt nende vahel olnud. Kõne pikkusel oli ka põhjust. Seekord lihtsalt hakkas Bianca end vaikselt sättima, et siis ka autorooli minna. End peeglist veel 10 korda ülevaadanuna lippas neiu jooksujalu treppidest alla auto poole. Kõik vajalik kaasa võetud, auto käivitatud ning naeratus näole manatud, otsustas piiga Paulile tagasi helistada. Pea kogu aja, mil Bianca oma autoga maanteel sõitis, nad omavahel ka suhtlesid. Paul küll manitses, et peaasi, et selline suhtlemine ohtlikuks ei muutu, kuna roolis telefoniga suhtlemine võib siiski tähelepanu hajutada, mis roolis olles kindlasti kasuks ei tule. Bianca aga arvas, et nii kaua kuni on rahulik sõitmine, siis saab ilusti ka telefonitsi suhelda. Seda kõike siis kuni viimane linna piiridesse peaks jõudma.
Bianca jõudis Otepääle veidi enne kui noormehed. Ta läks linna suurima kaubanduskeskusse ning istus sinna kohvikusse tellides endale tassikese nõgese teed. Just sel hetkel kui neiu alustas tee sisse äsja kallatud suhkru sulatamist ja segamist lusika kaasabil, jõudsid ka Rein ja Paul kohale. Paul arvas, et vaataks kõige pealt poodi sisse, kui sealt neidu leida ei õnnestu, siis helistab ja uurib tema täpset asukohta. See kõne jäi siiski tegemata. Pea uksest sisse astudes märkas Paul koheselt noort kaunitari aurava tassikesega. Noormehed seadsid oma sammud otsejoones neiu poole. Pärast erinevaid tervitusi ja viisakusavaldusi, mis kohati veidi isegi labasteks muutusid, otsustas Rein minna ajama töö asju, ehk lahendama probleeme, milleks üldse Otepääle sõit ette sai võetud. Paul küsis juba liikuma hakanud sõbralt, kas too ka abi vajab või saab ise hakkama ning ta võib siia armast naisolevust lõbustama jääda. Rein ei vastanud sellele küsimusele, vaid läks kelmikalt naeratades oma teed.
Paul jäi neiule sõnagi lausumata otsa vaatama. Lihtsalt puuris oma pilguga teise silma sügavustesse. Bianca ei ole just selline neiu, kellele meeldib meeletu tähelepanu. Samuti ei meeldi talle kui teda pikalt jälgitakse. Ta ise ei vaata kunagi kellelegi eriti pikalt silma. Sestap hakkas ka tema vastas istuva noormehe sõnatus ning aktiivne jälgimine teda kergelt häirima.
"Et nüüd oled mu lõbupoiss nagu ma aru sain," alustab neiu kelmikalt naeratades juttu.
"Kui sa seda soovid, siis ikka," saab Bianca oma küsimusele kiire vastuse.
Järgmisel hetkel pakkus noormees, et võiks minna vaatama kuhu Rein läks. Väidetavalt tahab ta ikka üle kontrollida, et kõik asjad sujuksid nii nagu peab. Neiul oli just ka teetassike tühjaks saanud ja sestap ei olnud tal midagi selle vastu, et end liigutada ja vabaneda juba häirima hakanud silma vaatamisest.
Noored olid saanud astuda vaid paar kolm sammu, kui Paul oma käe neiule pihku libistas. Tegu oli katsetusega, kas nende vahel susiseb siis midagi või on see vaid Pauli ühepoolne lootus. Bianca jaoks oli see käsi küll kerge üllatus, kuid võttis selle siiski rõõmuga vastu surudes oma näpud noormehe näppude vahele. Mõlemad tundsid hetkeks meeldivat õnnelainet üle keha käivat. Pauli jaoks oli see moment kõige edasise alustala. Viimane oli veendunud, et kui praegu poleks neiu ta kätt vastu võtnud, siis poleks ta vähemalt sel kohtumisel julgenud teist korda üritadagi ja tont teab kas järgmist kohtumist siis üldse kunagi tulekski.
Reinu juurde jõudes manas Paul endale äärmiselt asjaliku näo ette ning vaatas erinevaid nõuandeid jagades, kuidas sõber tegutseb. Veidi hiljem ta siiski lõpetas targutamise. Ta küsis veel enda vajalikkuse kohta ja saades sellele rahuldava vastuse hakkas noorpaar uuesti aeglaselt liikuma. Kui ennist Rein nägi noori käsikäes tulemas, siis oli kohe selge, et ega Paulist täna asja enam ei ole, vähemalt siin Otepääl ja parem on kui nad ka jalus ei tolgenda, ehk mida rohkem nad omaette hoiavad, seda parem kõigile.
Bainca ja Paul suundusid neiu ettepanekul kaubanduskeskuse teisele korrusele, kus asus üüratute mõõtmetega raamatukauplus. Noor kaunitar tahtis endale üht raamatut osta, kuid ei mäletanud enam täpset pealkirja ja kuna praegusel momendil niikuinii midagi tarka teha ei olnud, siis näis just parim võimalus oma kaaslasega käsikäes raamaturiiulite vahel aeglaselt ringi jalutades soovitut taga otsida. Ka kõikvõimalikke raamatuid lehitsedes jäid noored teine teise külge. Täpselt nagu nad oleks kleebitud.
Bianca leidis oma soovitud raamatu ning jäi süvenenult seda lehitsema. See oli esimene moment, mil neiu vabastas oma käed. Paul astus neiu selja taha, et üle õla piiluda, millega kaunitar tegeleb. Samal ajal libisesid noormehe käed ümber neiu piha ning said kõhu peal uuesti kokku. Paul toetas oma õla õrnalt neiu õlale ning sulges silmad. Neiu magus lõhn tungis nii tugevalt noormehe ninasõõrmeisse, et selle vastu panna ei olnud enam lihtsalt võimalik. Kogu tähelepanu oli kogunenud ühele vaid sellele aroomile. Ka Bianca oli ammu juba silmad sulgenud. Peos lahti püsiv raamat oli kas sinna ununenud või siis petteks mööda käijaile. Tegelikult pettis selle raamatuga ka Pauli ära. Viimane oli veendunud, et neiu loeb. mitte ei naudi tekkinud situatsiooni. Tegelikult aga tundis ühel hetkel neiu end kuidagi kindlana, nagu kuskil paradiisis, kus reaalsustaju kaob ja rolli mängib vaid praegune hetk ning praegune tunne. Hetk hiljem, oleks Biancal peos lahti olev raamat peaaegu mahagi kukkunud. Sellel oli ka oma põhjus. Nimelt otsustas Paul hetkesituatsiooni arvestades neiule mõista anda kui kalliks ta teda peab ning suudles õrnalt neiu kaela. Sel momendil käis judin üle kogu Bianca keha. Reaalsusest oli saanud hingeline õnnistunne.
Raamat seekord siiski maha ei kukkunud, enne seda sai igavikuna tundunud, kuid vaid viivu kestnud hetk läbi. Neiu lükkas raamatu kaaned taaskord koomale, vaatas naeratades oma kaaslasele otsa ning võttis suuna kassa poole. Esimest korda tundis Paul, et tuleb vaid kaasa minna ja lasta neiul end juhtida ja suunata, kuhu tahes.
Kassast läbi minnes viskas neiu korraks pilgu kellale. See pani teda muigama. Noored olid raamatupoes "jalutanud" peaaegu tund aega. Trepist alla liikudes märkasid, kuidas Rein parasjagu asju kokku pakib. See tähendas vaid üht. Peagi on lahkumise aeg. Reinuni jõudes tegi Paul ettepaneku ka väikeseks lõunaks. See jäi aga ära, kuna Biancal olevat järgmine kohtumine kokku lepitud ja tal hakkas juba kergelt kiire. Nii otsustatigi minna autode juurde. Tehti tagasihoidlik head aega kalli ring ning hakati autodesse istuma. Rein istus rooli, pani automakist muusika põhja ning jäi peeglist jälgima kuidas Bianca Pauliga hüvasti jätab. Näitemäng oli ilmselt veenev. Igatahes ei kiirustanud Rein kordagi oma sõpra tagant.
Pärast mõne minutilist kallistust otsustas Paul hakata auto ukse poole minema. See tal siiski ei õnnestunud. Neiu haaras viimasel sekundil noormehe kätest kinni ning tõmbas tagasi, et veel korra tugevalt kallistada. See plaan neiul siiski ei õnnestunud. Tagasi tõmmatud noormehe huuled tabasid otse tüdruku omi. Tahtmatult või plaanides, aga nad suudlesid esimest korda. Pärast pikki hellushooge jagas Paul Biancale veel ohtralt musisid nii laupale, põsele kui ka kaelale. Ka see muside ring lõppes järjekordse suudlusega. Noored olid mõlemad kui ekstaasis. Kõik näis lihtsalt kuidagi üle ootuste ilus olevat. Ja mis kõige kummalisem- mitte ainult ei näinud, vaid ka oli.
Pärast mitmeid ebaõnnestunud katseid teineteisest eemalduda see siiski lõpuks ka õnnestus. Paul istus autosse ning sõitis minema, endal õnnis tunnet väljendav nägu peas. Biancagi istus autosse, kuid ei säranud just nii palju kui tema kaaslane. Neiule oli tekkinud hirm tuleviku ja võimalike uute haiget saamiste pärast.

Pärast teist
Noorte vaheline suhtlus arenes edasi. Mõnda aega hiljem julges Paul esimest korda välja öelda, et on armunud. Bianca küsis kohe kiuslikult vastu, et kuidas see küll juhtus. Koheselt ei osanudki Paul sellisele küsimusele vastata, kuid veidi järele mõelnuna vastas:
"I-le pani punkti peale see kui me autode juures ei suutnud kuidagi teineteisest eemalduda ja siis see kuidas me tol päeval terve päeva ringi jalutasime käest kinni hoides kordagi lahti laskmata ja siis see kui ma su ümbert kinni seal raamatupoes võtsin ja sa toetusid mu peale. Aga kindel on, see et kui me seal Otepääl kokku saime ja kui sa seal ei oleks mul käest kinni võtnud kui ma vaikselt oma peo sinu poole libistasin, siis me ei oleks tänasel päeval need, kes me oleme."
"Et, siis minu käest kinni haaramine määras kõik ja sealt sai kõik alguse," jätkab neiu kiusamist.
"Algus oli siiski varem. Mind näiteks üllatas tõsiselt see, et sa üks hetk hakkasidki mulle hommikut helistama, et mind üles ajada. See oli nii ootamatu ja armas ja samas ka nii ilus. Ma arvan, et sellest sai kõik alguse ja jätk tuli meie aina pikematest kõnedest. Aga millal sinusse armusin, seda kindlat hetke on raske määratleda, aja jooksul selgus, et nii on. Päris kindlasti olin ma sinusse armunud enne teist..."