|
|
|
![]() |
|
|
Elu kui küünla leek
Pisar silmil vaatan leeki,
mis aina sulatab küünalt.
Põleb leek minu seeski
kasvatades vaid süümet.
Helkiv leek aina kasvab
just kui valu mu südames.
Õige pea juba kahaneb-
tema surm kiirelt läheneb.
Ükskord ikka saab otsa
rahustava küünla leek,
nõnda kiirelt ka lõppeb
kogemuste rohke elutee.
Veel kuivatan silmad
enne lõplikku lõppu.
Ma tean, juba on hilja-
veel ahmin vaid õhku.
Kustubki põlev küünal-
tema aeg on nüüd otsas.
Südamesse valu süütab-
viimast korda veel ohkan.
Näen, kuis kõik lõppeb
ja midagi teha ei saa...
On veel valusaid hõikeid,
kuni lõplik lõpp on käes...
Tagasi
| |
