Elul ei olegi mõtet. Püstitades hüpoteesi, et inimese elu ei oma tähtsust ning sellel puudub sisuline mõte, hakkasin kiirelt esitama iseendale kõikvõimalikke küsimusi. Tuleb tõdeda, et sõnaga „miks“ algavatele küsimustele on vastust kõige raskem leida. Mõni iseendale esitatud küsimus jääbki vastuseta.
Eile ei teinud ma päev otsa suurt midagi. Jäin juurdlema vaid enda ning üldse inimese elu vajalikkuse üle. Lisaks mõnusale masendusele ja peavalule sain ka kindla veendumuse, et elul ei olegi mõtet. Siiski on üldiselt levinud arusaam, et alati on mõte. Kui on mõte, siis milline?
Osa inimkonnast leiavad, et kogu elu mõte ongi edasi liikuda. Juhtugu, mis tahes, olgu ükskõik, milline olukord, ikkagi on ainus vajadus vaid elus püsida. Ilmselt on oluline ka elukvaliteet. Ehk inimene hakkab aina enam tegutsema sellle nimel, et tal oleks rohkem asju, mida ta tegelikkuses elamiseks ei vaja. Mille poolest on näiteks multimiljonäri elu parem kerjuse omast? Raha maksab, see annab rikkurile võimaluse enda tahtmisi ja soove peale suruda. Tahes tahtmata on praeguses maailmas kõik ostetav ja müüdav. Küsimus on vaid hinnas. Julgen oletada, et väga ja vägagi paljud inimesed elavadki alateadlikult teadmisega, et elu eesmärk on rikastuda ja siis endale seda teist või kolmandat osta. Siinkohal „müts maha“ inimeste ees, kes midagigi saavutanud on. Kirjanikud, sportlased, poliitikud, heliloojad, teadlased. Te kõik olete tublid, kuid...
Milleks seda kõike vaja on? Kas tõesti on Vormel 1 maailmameistri elu väärtuslikum kui agulis elava töötu ja näppude vahel sente veeretava inimese oma? Kahtlen. Kõik need ametid ja saavutused on tegelikkuses vaid vahendid. Elus püsimiseks vajab inimene vaid toitu ja hapnikku. Viimast õnneks veel maa muna peal leidub ja seda täiesti tasuta. Omamoodi imestama panev fakt. Kõiksugu lisaväärtused elus maksavad, nende kätte saamiseks tuleb tööd teha ja vaeva näha, kuid see, mida inimene elamiseks kõige enam vajab, on tasuta. Sedasi juureldes võib oletada, et kõik maailmaa riigid on sotsialistliku kallakuga. Vähemalt seni, kuni haapniku hingamine maksu alla ei lähe või seda mingil muul moel ei piirata.
Teine eluks vajalik produkt on söök koos joogiga. See on juba valdkond, kust inimene on õppinud teist liigikaslast nöörima. Tegelikkuses küll laisa inimese elu mugavdamise põhimõttel. Laias laastus eksisteerib veel inimesi, kes poest endale toitu ei osta, vaid kasvatavad kõik vajaliku ise. Ilmselt küll tuleb väikene mööndus teha maitseainete osas, kuid kogu tarbimisest on see ebamäärane osa ning tegelikkuses näitab seegi tõdemus, et inimene on vaid enda harjumuste ohver. Ajal, mil kauplusi veel ei eksisteerinud, oligi ainus võimalus ise endale metsas loomi jahtides ja põllu peal taimi kasvatades igapäevast toitu hankida. Elati toona kenasti ilma maitseaineteta, elataks tänapäevalgi, kui selleks tekiks vaid sisuline vajadus.
Need kaks, hapnik ning toit, on seega ainsad häavajalikud vahendid elamiseks. Kõik ülejäänud, mida inimene igapäevaselt tarbib, on lisa, ehk kõik see, mida tegelikkuses otseselt elamiseks ei vajata. Erinevate mõõdete ja materjaalsete väärtustega püütakse muuta vaid paremaks enese elukvaliteeti. Rääkides elukvaliteedist, tekib üldse uus arusaam. Mis asi see selline on ja kas ning milleks seda vaja on?
Elukvaliteeti saab mõõta vaid rahulolu paasil. Seda nii loomade kui inimeste puhul. Kui elusolend on oma tegemiste ja eluga rahul, ongi saavutatud maksimaalne elukvaliteet. Samas tihtipeale on tegemist teadmatusega. Alati on kuskil mujal miski parem, kui siin ja olemasolev. Eelnevast võib järeldada, et inimene kui olend on iseloomult rahulolematu. Mõnes mõttes hea, samas äärmiselt ebavajalik. Kui vaimusilmas ette kujutada, et elaksime praegu ürgaegset elu, vaevalt siis keegi kurdaks, et elu on ebakvaliteetne. Inimene lihtsalt ei tea, et on võimalik ka nii või teisiti.
Tänapäeva inimene leiutab endale ise vabatahtlikult kohustusi. Imelik oleks ju niisama istuda ja oodata, kuni banaan ülalt alla kukub, et siis süüa ja edasi oodata. Inimese, eriti tänapäevase, suurimaks paheks on ahnus. Iga indiviid tahab teistest erineda. Iga inimene tahab olla kellestki parem. See omadus aitab kaasa ühiskondlikule arengule, kultuuri väärtustele ning teaduse hüppelisele tõusule. Vaevalt keegi 19. sajandi alguses oskas oletada või mõelda, et kunagi tuleb maailma internet ja siis saavad kõik läbi selle omavahel suhelda, asju ajada jne. Kas sellepärast on toona elanud inimese elukvaliteet kehvem kui praegusel ajastul elava inimese elukvaliteet? Tänapäeva noor istub hommikust õhtuni arvuti taga ja suhtleb globaalselt. Samas seesama areng on tugevalt hakkanud pärssima inimese silmaringi ja teadlikkust. Elamine on üldse viimasel ajal tehtud liiga mugavaks. Miks üldse midagi on tarvis teada? Kõik on võimalik ju googeldades välja uurida ja sama kiirelt kohe ka unustada. Sellest järeldame, et ühiskonna prioriteedid aja jooksul muutuvad.
Prioriteedid võivad ju muutuda, kuid loomus mitte. Kui palju leidub mailmas inimesi, keda ei morjenda ümbritseva ühiskonna peale surutud tavad ja kombed? Mõni üksik, kui üldse. Kõik ju panevad riidesse kui kodu uksest väljuvad. Valdav enamus inimesi isegi elab üldmallide järgi hoonetes, mitte ise ehitatud savionnides. Elades üldise elumudeli järgi, on mõeldamatu mitte omaks võtta üldisi hinnanguid ja väärtusi. Praegune maailm ongi üles ehitatud teadmisele, et keegi kuskil on kellestki parem, seda igas mõttes ja alati. Inimesel peab olema võimalus edasi areneda ja õppida. Seda kõike ikka selleks, et „naabrist parem“ olla. Tänapäeva ühiskonnas juba kelgitakse, et mul on tuttav, kes on kuulus või rikas. See näitab, et appi võetakse kõikvõimalikud vahendid selgitamaks oponendile enda paremust. Milleks seda üldse vaja on? Laias laastus on ju täiesti ükskõik, millist elu keegi elab, kui palju ta oma elu jooksul piinleb või vaevleb. Võtame näiteid ajaloost. 17. sajandil sündinud ja peamiselt 18. sajandil elanud Georg Friedrich Händel elas suhteliselt rikkalikku ja sündmuste rohket elu, surres siiski pimedana. Nagu tilk meepotis. Keegi ei vaidle ilmselt vastu tema andekusele ja oskustele muusika maailmas. Tema looming on kindlasti paljusid tänapäeva heliloojaidki mõjutanud, kuid kas tema elulugu ja käekäik läheb meile korda? Üsnagi kindlalt on kõigil ükskõik kuidas ta suri, kaua elas ja mis elu ta üldse elas. Ausalt öeldese ei muuda ka tema looming väga paljut. Mis oleks teisiti, kui ta pole kirjutanud neid teoseid, mis ta kirjutas? Üht-teist kindlasti, kuid mil määral ja kui oluliselt, on raske oletada. Küll aga võib öelda, et ükskõik millise inimese ükskõik kuidas elatud elu ei muuda siiski mitte üks raas inimkonna peamisi vajadusi ning funktsiooni. Sööme ja joome ikka, nagu ennemuiste vanasti, kuigi tuleb tõdeda, et toidu valmistamise viis on siiski muutunud. Hingame ka samamoodi, kuigi tunduvalt enam saastatud õhku.
Milleks üldse on midagi teha vaja? Ega ei olegi. Valdav enamus tegevustest teeb inimene igavuse peletamiseks. Selleks on välja mõeldud raadiod, telerid, muusika, teatrid, kinod jne. Ka koduseid töid ja igapäevaseid toimetusi tehakse kõikidel teistel eesmärkidel, mitte aga elus püsimise pärast. Praeguses ühiskonnas on kõikidel meeletult vahendeid millegi saavutamiseks, paraku aga keegi ei tea, mida ta täpselt saavutada tahab. See annabki kinnitust, et ainus eesmärk inimesel on sugu teha ja tagada järeltulijate normaalne kasv. Kõik muu on ebavajalik või vajalik vaid eelpool mainitud eesmärkide saavutamiseks.
Õnneks inimesed üldjuhul ei mõtle oma elu eesmärgile. Kui mõeldakse, siis äärmiselt kitsarinnaliselt ja vaid oma vaatenurgast lähtudes. Näiteks on ühe eesmärk saada kirjanikuks, teise eesmärk miljonäriks, kolmas rabeleb kogu elu tööd teha, et saaks lasta endale uhke maja ehitada. Ja parem ongi, et inimkond on nii kitsarinnaline ja mõtleb nagu hobune, kel klapid peas, sest kogu inimkond seisabki vaid elu eesmärgi teadmise puudumisel. Tagatipuks on inimene üldse ebaoluline produkt, mida maailm ei vaja. Ilma inimeseta oleks loodus korras ja loomad palju õnnelikumad. Ei eksisteeriks mingit jubedat olevust, kes reostaks ja saastaks teiste planeedi asukate elukeskkonda. Loodus toimiks täpselt nii nagu peab, nõrgad surevad ja tugevad jäävad ellu. Iga päev on toit kulla hinnaga ja väärtuslikum kui ükskõik, mis muu. Inimene on ainus olend maakeral, kes ei ole ühegi toiduahela liige. Ta eksisteerib vaid lõpptarbijana olles enda arvates ülim ja kõrgemate õiguste ja oskustega kui seda ükskõik milline teine isend. Sellest vaatenurgast ongi inimene vaid üks ebavajalik toidu tarbija, kellest liigsigimise tõttu lahti ka kuidagi ei saa.
Kõiksugu elu eesmärke puudutavate teemade puhul huvitab valdavalt inimesi küsimusele „kuidas?“ vastuse leidmine. Vaid vähesed, väga vähesed, mõtlevad, „miks“ üldse midagi vaja on? Üldiselt huvitab inimest vaid enese elu võimalikult hästi ja ilusalt elamine, mitte aga teadmine, miks seda head ja ilusat elu üldse vaja on. Nii on suhtumine põhimõtteliselt kõikide asjadega. Selline minakeskne ja vaid iseenda suunitlusega mõttelaad tingibki rahutuste, kakluste, sõimlemiste, varguste jne tekkimise. Taaskord tuleb tõdeda, et kommunistlik mõttelaad, mis ütleb, et kõik on võrdsed ja kõik töötavad igapäevaselt kõikide heaolu nimel, ongi vaid idealistlik poliitiline mudel, mis mitte kunagi ei realiseeru, sest see lihtsalt ei sobitu kuidagi inimloomusega.
Inimese tundmused (loeme ka masenduse tundmuseks) ei huvita küll mitte kedagi. Või kui üldse, siis vaid konkreetses situatsioonis. Aja möödudes muutub kõik ebaoluliseks. Pikemas perspektiivis on absoluutselt ükskõik, milliste mõtete või missuguse emotsionaalse laenguga keegi sureb. Oluline on, et ollakse sündinud, et saadakse järglasi ja aidatakse kaasa teiste ühiskonna liikmete järglaste arengule ning kasvule ja ollakse toeks laste suureks arenemisel. Sellega ongi inimese „püha eesmärk“ täidetud. Kõik ülejäänud on täiesti ebaoluline ning minakeskne ja ühiskonna aspetkist lähtuvalt täiesti ebaoluline. Mitte kedagi ei huvita kuidas keegi riietus oma elu jooksul, millega antud inimene üldse tegeles, millest elatus ja kui rõve või siiras, rikas või vaene ta oli. Inimesi huvitab tänane hetk ehk hetkeemotsioon. Keegi lähedane sureb, on natukene nagu kahju. Keegi käib „halli massi“ silmis ebardlikult riides, on võõrastav. Mõni ei viitsi iga päev end pesta ja haiseb, on tülgastav, kuid kümnekonna aasta pärast keegi enam ei mõtle ega mäleta neid detaile. Järelikult on nad kõik ebaolulised, sest oluline on see, mis meelde jääb ja põlvest põlve edasi antakse.
Kogu tänapäeva ühiskond on üles ehitatud emotsionaalsusele. Eesmärgile teenida kasumit kellegi hetkeemotsiooni pealt. Kas nutetakse tagant järgi detaile nagu näiteks kuidas keegi suri või mida keegi elu jooksul koges või tegi? Kohe pärast surma võibolla, aasta hiljem mõtleb sellele veel mõni üksik. 10 aastat hiljem mäletavad vaid paar kõige lähedasemat inimest, et antud eelpool mainitud surnu üldse elanudki on. Ja seegi on kõikide jaoks pelgalt emotsioon, mitte vajadus millegi järgi. Milleks siis üldse elada?
Tänapäeva materialistlikus ühiskonnas saabki olla ainus motivatsioon elus püsimiseks teine indiviid, kelle heaolu ja elukvaliteedi tõstmise nimel tasub elada ja pingutada. Vähemalt kellelgi on siis otsest kasu antud indiviidi eksisteerimisest. Antud mõttekäigus peaks muutuma ühiskondlik minakeskne mõttelaad sinakeskseks, ehk hakatakse elama ja pingutama kellegi konkreetse iniviidi heaolu nimel. See loomulikult ei saa olla kogu elu peamine eesmärk, sest peamine eesmärk on saada järglasi ja nendest kasvatada tugevad ühiskonna liikmed. Küll aga on eesmärgi saavutamise kõrvale küll vahendina, kuid siiski, tekkimas teine äärmiselt oluline aspekt, mis parendab ühiskonda ja inimkonna elukvaliteeti. Sinakeskset mõttelaadi on õnneks omaks võtnud küllaltki paljud indiviidid. Ometi kipub ka kooselus olles tihtipeale jääma domineerivaks minakeskne ja kitsarinnaline eluhoiak, mis tegelikkuses vaid pärsib kogu ühiskonna olemust ning arengut.
Üldiselt on hea, et keskpärane inimene ei mõtle nagu mina ja et kõik elavad oma elu mõtlemata, milleks seda üldse vaja on. Ühiskonna mõttelaadi muutumine tooks kaasa meeletu suitsiidilaine või ohjeldamatu rasestumislaine. Kuldne kesktee idealismis oleks muidugi sinakeskse mõttelaadi täielik kinnistumine inimkonna sisemusse. Sinakesksest mõttelaadist annab edasi areneda vaid temakeskseks, mis sisuliselt tähendab juba kolmandate isikute heaolu eest muretsemist ning selle nimel enese ohverdamist. Ideaalses mudelis peaksid kõik poliitikud ja ettevõtjad olema temakesksed, kuigi õnneks või kahjuks lööb kõigil tugevalt välja minakeskne mõtlemismall.
Mul on hea meel, et inimesed üldiselt sedasi elu mõtekusest ei mõtle, sest muidu saaks inimkond kiirelt otsa. Paraku on seni veel teadmata, milleks seda inimkonda üldse vaja on.