"Sa ei tohi sinna külma vette minna!" kurjustab Vilja oma mehega, kes on hetk tagasi teatavaks teinud, et kavatseb veepargis, kuhu nad koos minema pidid, minna basseini ,kus on viie kraadine vesi.
Kõnealuses veepargis on nimelt peale kõikvõimalike tavaliste ja harjumuspäraste atraktsioonide õues ka külma veega, suhteliselt väike, bassein.
Mõned päevad tagasi oli Edgar veidi tõbine. Alguses oli kerge palavik ja seejärel kadus hääl ära. Praegugi on mees talveunes oleva isakaru häälega, ega meenuta kaugeltki oma hääletooniga, seda vana ja armsat meest, keda kõik mäletavad.
"Lähen küll!" sõnab Edgar kindlalt, vaat, et lausa tigedalt, naisele vastuseks: "…eks sa hoia mind kinni, kui sa ei taha, et ma läheks!" pilkab sumomaadleja mõõtu välja andev Edgar.
"Sa ära arva, et ma seda ei tee! Hoian nii kõvasti, et sa lihtsalt ei saa minna sinna basseini, võtan püksivärvlist kinni ja ma tahaks näha kuidas sa siis lähed."
"Küll ma kuidagi ikka saan."
"Ei sa saa, ma teen hästi kurba nägu, siis sa ikka ei lähe ju?" jätkab Vilja, püüdes näiliselt lausa nutma hakata, sisimas aga itsitades.
"Hmm, siis ma võtan Su kaasa sinna basseini," vastab Edgar laginal naerdes.
"Aga siis mul tuleb veel kurvem nägu pähe ju, siis ma olen nagu läbi ligunenud kiisu - selline märg, hästi kurb ja lõdisev," ei jäta pereema jonni.
"Ehee, siis ma natuke vaatan ja imetlen, kui ilus sa mul lõdisedes oled, ja lükkan su üle basseini ääre sooja vette, et sa haigeks ei jääks."
"Lollakas!" hüüatab Vilja seepeale lausa automaatselt ning kohe jätkab: "…ma olen lõdisedes ilus, vaata mida peab ikka sinu tähelepanu võitmiseks ära tegema - tuleb hüpata jääkülma vette, hakata lõdisema ja siis sedasi ilusaks muutuda," ironiseerib Vilja edasi.
"Eh, totu, kas ma ütlesin, et sa muidu pole?"
"Ee, ei? Aga ikkagi, sa ei tohi teha nii, sa jääd ju haigeks sedasi! Kui sul juba palavik oli, siis ei tohi ju…" muutub armastav abikaasa murelikuks.
"Eh, mina saan terveks sedasi.Olen enne saan'd ja saan ka nüüd!"
"Usu mind, sa ei ole mingi imeinimene!"
"Oled kindel?" jätkab endine linnapea enesekindlalt.
"Täiesti kindel, äärmiselt kindel lausa! Mis siis, et sa jube armas mul oled aga imeinimene sa ikka ei ole!" sõnab Vilja ja peale paarisekundilist mõttepausi jätkab: "..tervise mõttes vähemalt, ma arvan, muu olgu, mis on. Sinu kangekaelsust võib küll imeks pidada ja muid asju võibolla ka aga nii ei tohi käituda oma tervisega!"
Naise murelikku nägu märgates püüab perekonnapea oma tegude tagamaid veidi rohkem lahti seletada ja seeläbi ka oma naise meelehärmi rahustada:
"Kui ma lähen sinna vette otse saunast ja peale basseinis sulistamist kohe sauna tagasi, siis võid enam kui kindel olla, et järgmine päev olen ma tervem kui kunagi varem."
"Eh, ja siis võib enam kui kindel olla, et su vererõhk läheb jälle kas üles, või alla, või kuhu iganes, kuhu ta ei peaks, ja siis sul läheb silme eest mustaks ja siis on nii jube vaadata seda," jätkab Vilja enda õigustamist.
Edgar jääb hetkeks mõtlikuks, heidab seejärel pilgu oma kaasa näole ning kergelt naeratades lausub:
"Ära siis vaata?"
"Lollakas! Sa oled nii võimatult loll ja mõistmatu!" hüüatab Vilja ja puhkeb ise naerma: "…ma siis ei vaata, lähen aurusauna, istun seal ja ei vaata, kuidas sa külmas vees oled, siis mine seal nii siniseks kui soovid, mina ikka ei vaata!Ma ei tule üldse vaatama, kuidas sa seal kangekaelset tobu mängid ja ennast kringliks külmetad ja siis pärast ütled, et ah ei ole miskit, kui silme eest mustaks läheb ja ma end peaaegu surnuks ehmatan…"
"Kuule, olin ma eelmine kord nii sinine siis? Ja pealegi lööb võib-olla hetkeks silme eest mustaks, aga kui ma sedasi üldse ei teeks, siis mul oleks tervis ammu metsas ja ma ei saaks üldse ringi käia…" ei saa nüüd juba puhtalt jonni pärast Edgar alla anda ning jätkab enda õigustamist.
"Ahsoo, no lase käia ja külmeta siis!Huvitav äkki peaks ka hakkama sedasi tegema, siis läheks tervis kindlasti nii korda, et jube kohe! Vaataks, kuidas sa reageerid, kui ma kokku kukkuma hakkan…"
"Ei sa hakka, kõike tuleb teha mõistuse piires! Mis sa tõesti arvad, et ma olen seal alati selle eesmärgiga, et eputada ja siis ise kannatan ja külmetan?"
"Ma nüüd sind solvata ka ei tahtnud, ju sul siis nii palav on, et sa sinna lähed ennast jahutama ja su see väike rasvakihike ju ka kaitseb külma eest ja ju siis ei ole sul seal nii külm, nii et lase aga käia! Egas ma sind keelata tahtnudki, ma lihtsalt… hmm, haigest peast ei tehta sedasi tavaliselt! Kui terve oled siis tee mis tahad."
"Kui sa mul seal kananahka näed, või et ma külmetan, see tähendab, et värisen, või midagi sarnast, siis ma saan aru, et ma eputan ja mängin lolli, lihtsalt minu meelest on see tervisele ainult hea kui inimene on harjunud selliste asjadega. Ma soovitan kõigile kasvõi korraks sinna sisse tulla, mõjub tervisele paganama hästi. See külma värk on kõik ainult psüühiline - kui mõelda, et seal on külm, siis tundub olevat ka, ja kui sellele ei mõtle, siis ei saa arugi, et seal külm võiks olla!"
"Jajah, muidugi, ainult psüühiline. 20. kraadisel ja 4. kraadisel veel ei ole ju mingit vahet, see ainult ettekujutus, et natuke jahe on…" jätkab irooniliselt Vilja: "…ma arvan, et kui ma välja ei tee sellest, et ma omi jalgu enam ei tunne, kui ma seal sees olen, siis ma võin seal ka pool tundi istuda, nagu sina."
"Ma ei ütle ju, et istu seal 30 minutit sees! See ei ole enam hea, siis oled haige ka, ma ütlesin, et korraks sisse tulla, kuni keha jahtub. Kui on ära jahtun'd ja külm hakkab, siis muidugi enam ei tohi seal vees olla ja ma kordan, et see on ainult psühholoogiline, tegelikult ei ole külm."õpetab Edgar targalt.
"No mida iganes, ma jään selliste asjade peale oma häälest tavaliselt ilma ja ka haigeks…Ma oletan, et seal hakkab ikkagi tegelikult ka külm," jääb Vilja mõtlikuks, kuid endale kindlaks.
"Ma ei oletaks nii," lisab peremees sõna sekka.
"Olgu, ma siis ei oleta nii, aga kuidas ma siis oletan, kui ma nii ei oleta?"
"Ära üldse oletagi. Püüa ainult faktidest lähtuda."
"Näe, võtad kõik lõbu ära sedasi, mis ma nende faktidega ikka peale hakkan? Aga siis sa pead mulle faktid ette ära ütlema, sest muidu ma hakkan oletama, see tuleb mul loomulikumalt…" naljatleb pereema.
"Mis sa nende faktidega teed? Hmm, paned püsti hüpoteesi?"
"Eh, raske juhus sinuga."
"On jah." Nõustub Edgar oma kaasaga täna esimest korda.
"Ma praegu juba oletan kui raske see juhus sinuga võib olla, kas 5 - 10 kilo raskust läheb täppi? Tegelikult ei tea ka, see juhus võib isegi raskem olla… - näedsa, ma hakkasin jälle oletama, nii et ei ole mul midagi nende faktidega peale hakata!"
Mõlemad puhkevad naerma üksteisele silma vaadates. Läbi naerupursete suudab Edgar ühe segase häälitsuse teha, mida kirjapildina väljendada on võimatu ja millest ka Vilja mõhkugi aru ei saa. Veidi rahunenult selgitab mees oma mõtet, mis ta tahtis välja öelda mõni hetk tagasi, kui korraliku eesti keelse sõna asemel tuli vaid kahtlase väärtusega häälitsus hulga tati pritsimise vahele:
"Torukott oled."
"Ei ole mul mingit toru ega kotti ka," vastab kohati kahemõtteliselt Vilja oma mehe väitele.
"Olgu, lepime praegu sellega."
Nüüd pomiseb Vilja omaette midagi imelikus keeles,millest Edgar ei suuda ühtegi normaalselt sõna kokku panna ja küsib seepärast:
"Misse?"
"Ei ole mingeid misse, missi saade oli juba ammu ära," pomiseb Vilja vastuseks.
"Miss Eesti tiss 2005 valimine tuleb varsti, ma sain kutse… Aga täpset päeva enam ei mäleta, millal see toimub."
"Seal hullem meeste hunnik koos siis ma arvan.Kogu parlament läheb vaatama.Aga miks sulle sinna see kutse saadeti? Kas nad arvasid et oled naine või?
"Eh sind, mitte osalema, külaliseks ikka," sõnab Edgar rahulolevalt oma kõhtu silitades.
"Sa na armas mul, ma annaks sulle oma südame kohe," teeb Vilja pisikese teemamuutuse.
"Teeme südamete vahetust? Tänapäeval ju kombeks kõike vahetada, naistevahetus oli, asi see pole siis südant vahetada…"
"Ma arvan, et meie südamekesed on punased ja nunnud."
"On jah, ühtmoodi verised kindlasti…" rikub Edgar kõik ilusa ära.
",Eh, sa võtad ikka heast vaatevinklist.Ei ole verised. Veri on sees, mitte väljaspool."
"Mis sul on süda väljas või?" on nüüd Edgari kord hämmelduda.
"Tobu oled!" naerab Vilja: "…ma kannan kotiga kaasas teda igal pool."
"Aa, siis ma tean, miks sa teda alati õigele kohale ei pane."
"Ee, ta on mul väga õige koha peal: ilusasti kotis luku ja riivi taga, et ära ei kaoks."
Vestlus areneb edasi mõlemapoolse naerulagina saatel. Edgar püüab kommenteerida naise viimast sürrealistliku väidet:
"Et siis nagu seifis?"
"Loomulikult, väärtuslik teine ju. Kas sinu oma on ka kuskil seifis?"
"Ei ole, minu oma on rinnus."
"No, siis sul ikke õige koha peal on ju."
"Süda? Seda küll jah. Vist."
"Miks vist?" ei saa Vilja aru.
"Igaks juhuks…"
"Mis igaks juhuks?!" on Vilja mõtted täiesti sassi aetud.
"Eh, "vist" oli igaks juhuks," seletab Edgar rahulikult.
"No kas siis oli su süda õige koha peal või mitte? Kui ta sul õige koha peal ei ole, siis kus ta sul üldse on?
"Õige koha peal oli. Vist, ma arvan," jätkab Edgar keerutamist.
"Vist?! No mida see vist tähendab? Kus ta sul siis on, kui ta vist ei ole õige koha peal?" hakkab Vilja vaikselt juba närvi minema.
"Oleneb kus see õige koht on?" jätkab Edgar rahulikult, pilk aknast välja suunatud, vastamist.
"Ee, kus on siis õige koht?"
" No vot, ma seda mõtlengi, et milline on see õige koht? Et sul on seifis aga mul seal ei ole, ma vana inimene, mul põle pappi seifi ostmiseks, et saaksin oma vana haige südame sinna ära panna…" hakkab pereisa nüüd mossitama. Isegi huuled kisuvad rulli ja suunurgad alla.
"Tead, sa oled mul ikka nii hea mees," püüab naine oma mehe tuju veidi ülespoole kergitada.
"Nojah, eks ma ole hea ka vahest."
"Jah, vahest peab ikka hea ka olema, aga miks mitte koguaeg?"
"Siis sa harjud ära ju, ja kust sa siis tead, et ma hea olen, kui sa sellega harjunud oled?"
"Aga mul ei ole selle vastu midagi, et ma sellega ära harjuksin. Mis sa arvad, kui teeks õige eksperimenti:ole sina kogu aeg hea ja siis vaatame, kas ma saan sellest aru või mitte?"
"Olen ma su vastu halb olnud?" küsib viimase lause peale suur Edgar järsult vastu. See hääletoon ja nii äkiline küsimuse esitus mõjuvad Viljale laastavalt - viimane lausa võpatab ehmatusest.
"Nüüd siis sedasi küsima kohe..." pomiseb naine vastuseks peale väikest mõttepausi.
"No aga kuidas ma siis küsima pean? Sedasi tuleb ikka küsida, et saada vastus ja siis sellest järeldused teha..."
"Küsi nii, et ma vastama ei pea," leiab Vilja kiirelt andeka vastuse: "...mis ei tähenda, et sa enam üldse midagi küsida ei võiks."
"Ja mis tolku siis sellel küsimisel üldse on, kui sa niikuinii ei vasta?"
"Ee, olgu, eks ma siis vastan, muidu ei ole ka tore, kui sa enam üldse miskit teada ei taha," on Vilja kimbatuses.
"Aga vasta siis mu viimasele küsimusele..."
Neid sõnu välja öeldes heidab Edgar oma kaasale uuristava pilgu, mis annab märku, et ega naisel pääsu pole ja teda enne rahule ei jäeta, kui nõutud küsimusele meest rahuldav vastus käes on.
"Lollakas," on ainus sõna, mida Vilja suudab välja öelda, veidi ennast kogununa aga jätkab: "...kohe olukorda ära kasutama!"
Nüüd muutub ka Edgar sarkastiliseks ja tundub, et perekonna mõlemad täiskasvanud on lausa harjunud säärase pooleldi mõnitamise ja pooleldi ironiseerimisega:
"Aitäh, mai laav, sinu jaoks olen ma kogu aeg, mida vaid tahad, kasvõi lollakas."
"Ma päris nõus suga kohe," sositab naine oma mehele mesimagusal häälel
"Nigust potis lausa?" imestab Edgar.
"Äkki on pesuvannis? See natukene suurem ja põhjalikum, rohkem põhja ka," pakub Vilja välja: "...aga tegelikult ma olen mullivannis hoopis.Vot, tahan mullivannis olla, igal õhtul tahan, aga näed, tahan ma nii palju kui tahan, ikka vesi vannis ei mullita. Vann on, aga mullli ei ole..."
"Hmm, "jääb naise kurtmist kuulates mees mõtlikuks kuni leiab keerulisele situatsioonile oma arust mõlemat poolt rahuldava lahenduse: "...sa pead vannis olles rohkem peeretama, küllap siis mullitab ka..."
"Lollakas!"
Järgmised minutid mööduvad kummalise vaatepildi saatel:lugupeetud isasavisaar naerab oma massiga vaese diivani peal nii, et üks vedru enam tugevale õõtsumisele vastu ei suuda panna, ja otsustab mööbliriide vahel välja hüpata. Kõrgesti austet emassavisaar aga ei suuda enam isegi tugitoolis püsida ja naerukrampidesse pea et lämbudes, on sisse võtnud väga omapärase asendi põrandal.Toas toimuv meenutab pigem mõnda Mr Beani leivanumrit, kui tähtsat ekslinnapead ja tema ministriprouast kaasat...
"Sa lõhkusid mu unelmad praegu ära!" hüüatab Vilja, kui on lõpuks suutnud naerust tekkinud pisarad kuivatada.
"Ja millest sa unelesid siis?" pärib abikaasa ükskõikselt.
"Mullist mu vannis.Sina aga tuled ja ütled sedasi siin... Tead, ma arvan, et ma unelen sellest õigest mullist edasi ja ei hakka alternatiivenergiat siiski mängu võtma..."
"Ma pakkusin ainult ühe võimaliku varjand välja ju. Tead, mul praegu kohe nii hea tuju,et silitaks su karvast rind... pead ma tahtsin öelda!" lõpetab perekonnapea oma pooleli jäänud lause.
Vilja käib vahepeal jooksujalul köögis oma armsale abiakaasale teed keetmas ja tuleb siis elutuppa tagasi kandikuga, mille peal on kaks auravat keeva veega teetassi ning lisaks paar kiluvõileiba. Edgar haarab kohe oma tassi, tõstab selle ensese ette ja kupatab sinna mitukümmend lusikatäit suhkrut, ning ilma, et vaevuks segama seda äsja kuuma vedeliku sisse pandud magusainehunnikut, tõstab tassi suu juurde. Hetk hiljem on kuulda viimase kümne minuti sees kõlanud kõige räigemaid sajatusi, mis lõpevad umbes nii:
"Ah, sa saadanas! Kurat, keel kärssas ära! Nüüd on ta mul otsast süsimust ja tossab ka veel..." näitamiseks ajab Edgar suu võimalikult ammuli ja uskuge või mitte, see aurab tõesti...
"Oota nüüd hetk, ma lähen pistan keele külma vette," sõnab mees ikka veel kergelt tigedal toonil, kuid jätkab kohe juba mõtlikult: "...huvitav, kas siis hakkab keel ringi käima või?"
"Miks ta peaks sul ringi hakkama käima? Susisema hakkab hoopis!" oletab Vilja.
"Ei, ma mõtlen, et kiire temperatuuri muutus ju, vaata nii nagu pea hakkab kiire temperatuuri muutuse korral ringi käima. Äkki nüüd hakkab keel ka? Sa enne väitsid, et kui mul hakkab pea ringi käima, siis läheb silme eest mustaks ka, nüüd vist läheb keele eest mustaks ja keel akkab ise ringi käima," seletab Edgar väga tõsisel ilmel.
"Sa oled võimatu," hüüatab Vilja naerma pahvatades.
"Olen või? Hmm, ja mina mõtlesin, et ma ikke võimalik olen."
"Ei-ei, täiesti võimatu oled!" on proua Savisaar endas kindel.
"Huvitav, kas see on nagu vaimulik ja vaimutu?" hakkab Edgar endamisi mõtisklema: "... kas see sõna "vaimutu" tuleneb sõnast vaim, et kui vaimu toas pole, siis on vaimutu? Ja vaimulik on siis, kui vaim mööda tuba ringi tuiab?"
"Ei, vaimulik on siis, kui oled preestriks pühitsetud," teab Vilja öelda.
"Hmm, aga miks siis preestriks pühitsetakse, kui preestriks ei saa, vaid hoopis vaimulikuks saadakse?" "Ma enne mõtlesin, et see oli sul loomulik keelevääratus, see vaimuliku jutt, aga sa mõtlesid seda tõsiselt..." on pereema hämmingus.
"Ise sa vääratad oma keelega ja loomulik on see keelevääratus siis, kui sa puht südamest suudled kedagi!" selgitab vanem ja targem toasolija. Hoogu sattunud härra jätkab: "...egas muudmoodi saagi suudelda, ainult kasutades loomuliku keelevääratuse tehnikat."
"No aga ,mis see sul siis oli?"
"Mis see "see" on?"
"No kui sul ei olnud loomulikku keelevääratust, mis sul siis oli?
"Ooda'nd, mis see "see" on, mille kohta sa küsid, et mis "see" oli?"
"Ma enam ei mäleta, sa ajasid mind segadusse," puhkeb Vilja oma mehe õlale pead toetades nutma.
"Muide, kas sa tead, kust sõna "segadusse" pärit on? Vaata, see "segadusse" on tegelikult liitsõna ju, ta algne vorm oli segad usse," seletab ensekindlalt Edgar.
"Sa siis segasid mu usse praegu?" pärib naine.
"Sul on ussid?"
"Ei ole!"
"Aga kuidas ma neid siis segada sain, kui sul neid pole?" ei saa nüüd Edgar enam millestki aru.
"Sa segasid mu olematuid ussikesi," püüab naine ussikombel välja vingerdada.
"Kui ussikesi, siis oleks juba segadussikesi," jääb mees mõtlikuks: "...kas usse või ussikesi?"
"Seal pole vahet!"
"On-on, igal asjal on vahe."
"Ei ole, asjadel ei ole mõnikord vahet," jääb Vilja endale kindlaks.
"On ikka, identseid asju pole, ja kui nad pole identsed, on neil vahe, näiteks kui asjad on pandud üksteise peale, siis mingisugune vahe nende kahe vahel ikka on."
"Täiesti vahetu on mõni, kui nad ei ole üksteise peal, siis ei ole vahet ka!" püüab Vilja oma mehele midagi selgitada.
"Hmm, no mis asi on vahetu? Ja mina mõtlesin, et kust naistevahetus pärit on? See on just see, et järgnev asi on vahetu eelnevaga..." ajab Edgar oma joru edasi.
"Sa oled nii jobu, et ma lihtsalt ei saa!" kiljatab perenaine ja taob naerukrampides vaeveldes oma rusikatega abikaasale rindu ning siis,hetk hiljem, täiendab oma viimast lauset: "...ära nüüd küsi, et mida ma ei saa!"
Einoh, mida sa ei saa, ei tohi küsida, aga keda sa eii saa?"
"Ma ei tea, keda ma ei saa ju..." vastab Vilja mehe salakavalale küsimusele.
"Vale vastus! Õige oleks olnud, et sa ei saa kedagi peale minu!"
Tekib paariminutiline vaikus, mil toas olijad söövad, joovad enne lauale toodut, mis vahepeal on muidugi külmaks läinud. Aga õnneks oli kiluvõileib juba ennegi külm, nii et ei ole suurt häda midagi.
"Mis lill see siin on?" viitab Edgar äkki imestunult keset lauda vaasis olevale pika varrega tumepunasele roosile, mille ta ise mõned päevad tagasi oma naisele on toonud.
"Vot, ma ka jäin mõtlema, et mis lill see selline on."
"Eh, naisterahvas, roosi ka ei tunne ära! Ma mõtleisn seda, et kust see lill pärit on? Sul mõni armuke, kes lilli siia veab?
"Vot, mina küll ei oska oletada, kust see lill pärit võiks olla ja kuidas ta siia sai."
"Müsteerium! Mnjah, sa pead nüüd välja uurima selle.Tead, hakka detektiiviks!
"Kuidas selleks hakatakse?" pärib naine igaks juhuks enne detektiiviks hakkamist.
"Ee, no mis seal on, teed litsi, siis uurid seadusi, no ja nii ta läheb," Seletab Edgar ja kohe parandab: "...mitte litsi, vaid litsentsi!"
"Aa, ma juba mõtlesin, et pean seda teises tähenduses asja tegema hakkama, see oleks liig raske töö olnud minu jaoks, aga kui litsents, siis võib küll."
"Nojah, see ainult maksab hullupööra palju," muutub Edgar Esimene mõtlikuks.
"Mnjaa, siis ma vist ikka ei hakka selleks detektiiviks, ei põle raha... Jääbki sedasi teadmata, kes see siukene mulle neid lillekesi saadab..." kurvastab Vilja.
"Äkki kirjutad projekti, et välja uurida?"
"Selleks nad küll raha ei anna! Oeh, ja nüüd ma ei saagi teada, kes see on, kes mulle lilli siia toob..." mossitab Vilja Savisaar.
"Tead, mina arvan, et sa peaks vähem vinguma ja mossitama ja järgi uurima, kes su armuke on, see on ikka juba häbi lugu küll, kui enam seda ka ei tea kes armuke on," parastab Edgar. Vilja jääb oma meest suurte silmadega vahtima. Kerge einega ühele poole saanud, ajab Edgar end püsti ning asutab end teele kempsu poole, et tuvi kombel kõik sisse söödu kiiremas korras uuesti ka välja lasta.