„Üks tark mees ütles kunagi, et elu mõte seisneb elus eneses,” pomiseb Edgar Savisaar endamisi. Tuleb tunnistada, et Edgarile meeldibki kogu aeg endamisi pomiseda. See tuleneb arvatavasti sellest, et mees, kõrgelt haritud nagu ta on, eelistab vestelda ja aru pidada vaid endast targematega, kuna aga tema arust kõik teised kipuvad oma mõistuse ja olemusega talle alla jääma, siis vaesekesel ei jäägi muud üle, kui vaid iseendaga aru pidada ja tähtsate asjade üle juurelda.
„Kes see tark mees siis oli?” pärib Edgari abikaasa ettevaatlikult.
Vilja on väljaspool kodu nagu emalõvi, valmis kaitsma oma seisukohti ja mõtteid kõikvõimalike vahenditega, kodus aga nagu väike armas ära hellitatud kiisu-miisu, kes isegi hiiri ei pea püüdma. Koduse korra järgi on Vilja kohus Edgarile aeg-ajalt nurru lüüa ja vahel ka midagi söödavat kuskilt vaadata. Söögi vaatamisega on noorel naisel aga väikseid probleeme. Nimelt on Vilja vasak silm viimasel ajal tõmblema hakanud ja katsu sa siis midagi vaadata kui silm tõmbleb. Arsti juurde ka noorel naisel minna ei õnnestu, kuna Marko Pomerantsi „meeldiva” sotsiaalpoliitika tagajärjeks on tohutud järjekorrad. Kui nüüd meenutama hakata, siis need järjekorrad on ka Edgari poliitikale ometi omased. Sel ajal, kui Edgar Savisaar oli esimest korda peaminister, valitses ju talongimajandus. Talongi polnud, süüa ei saanud, ja ikkagi olid kauplustes igal pool tohutud järjekorrad. Teinekord tuli lausa 4 tundi järjekorras seista, kui tahtsid korra kuus endale üht leivapätsi lubada, ja siis ka juhtus tihti ,et poeletini jõudes ja viimaks õnnelikult oma ihaldatud leivapätsi ostmiseks talong pihus valmistudes,karjus müüjatar üle poe, et leivad on otsas ja tulge aga homme jälle…
Nojah igatahes oleme meie Eestis oma liberaalsete reformidega jõudnud nii kaugele, et vaene Vilja saab nüüd ennast arstile ära registreerides alles 4. aasta pärast vastuvõtule. Enne ei ole lihtsalt ühtegi vaba aega.
„Ma ei mäleta enam…” vastab mõtlikult Edgar oma naise esitatud küsimusele. Hetk hiljem mees tõuseb nagu tuhast ja karjatab:
„Aga ma tean, et ta ütles seda, ükskõik kes ta ka polnud!”
Savisaar istub tugitooli ning hakkab juurdlema, kes võis see tark inimene olla, kes sellise lause välja mõtles.
„Aga mis kasu sul sellest teadmisest on?” jätkab noorik vestlust.
„Selle üle ma veel juurdlen…” kostub taaskord mõtliku Edgari vastus.
Peale mõnesekundilist vaikust pöördub Vilja oma mehe poole:
„Kallis, aga miks sul on vaja oma teadmistes juurelda kogu aeg?”
„Ei noh, see on rohkem nagu sportlik huvi või nii…”
„Sul spordi vasta huvi, jaa... seda ma teadsin juba ennegi, sa meil na sportlik ju,” pomiseb nüüd Vilja endamisi.
„See ju ainult rõõm, et sa ka meskit must tead, lausa huvitud ja puha…” pilkab Edgar vastu.
„Tead, abikaasa, ma veel paljudest asjadest huvitun!”
„Mina ka muide!”
„Tõsi ka? Ära tule siin mitte rääkimagi sedasi, ehmatad ää kohe,” mõnitab omakorda Vilja kaasat.
„Olgu, olgu, ma siis siin sedasi ei räägi, otsin teise koha, kus sedasi rääkida…” sõnab Edgar ja liigub vaikides, pea näiliselt norus, köögi poole hommikust sööma.
„Lollakas!” kostub läbi korteri Vilja kile hääl. Hetk hiljem jätkab ta aga mesimagusal häälel:
„Räägi, räägi ikka kallike!”
„Eh, sa ei luban’d ju…” puikleb Edgar vargsi vastu.
„Sa võid mulle alati rääkida, millest sa huvitud.”
„Ma huvitun Sinust!” üllatab oma otsekohesusega Edgar.
„Siis sa ei huvitu just paljudest asjadest ju, ainult spordist ja minust…” jääb Vilja mõtlikuks ja peagi ärkab nagu talveunest: „Oi kallike, sa pead endale küll huvialasid juurde otsima hakkama, nii ikka ei saa!”
„Sina oled number üks ja sport on number kaks ning siis tuleva alates number 53-st edasi. See, mis seal vahel on, on teie kahe vahel kõik võrdselt ära jaotatud,” seletab perekonnapea.
„Aga räägi mulle sellest ka, mis tuleb sealt 53-st edasi,” jätkab Vilja teema arendamist.
„Ee, sport?” pakub Edgar küsimusele vastuseks, peale pikka mõtisklust ja iseendaga aru pidamist.
„Et ikkagi ainult sport ja mina siis? Oeh, nüüd sa küll luiskad, kuigi mõte on muidugi meelitav...”
„Ei no, siis tulevad muud asjad ka aga meeldetuletuseks tulete enne teie, muidu lähevad prioriteedid sassi…”
„Hmm, ja mis siis juhtub, kui mina ja sport sassi läheme?” püüab ka naine mehe mõttemaailmast aru saada, aga tuleb tunnistada, et antud hetkel on see vist suhteliselt lootusetu üritus…
„No siis juhtub see, et sind hakkan vaatama ja sporti silitama ja musitama ja suudlema ja...”
Nüüd Edgar punastab, Vilja on segaduses ja ei saa mitte mõhkugi aru, mida ta abikaasa räägib.
„Lähme hoopis koos suusatama ja ühendame need kaks prioriteeti!” teeb õhetades Vilja ettepaneku ja kohe püüab kavalalt vastata Edgari viimasele, sutsu kahtlasele, lausele: „Et võibolla samal ajal, kui sa suuska silitad, saan ma ka kogemata mõne silituse osaliseks…”
„No egas pea just suusatama minema, ka jalutamine on teatud mõttes sport ju,” muutub peremees tagasihoidlikuks.
„Tugitoolis istumine on ka hästi sportlik,” kommenteerib Vilja vaevukuuldavalt mehe vastust ja sellest iroonilisest mõttest hoogu saades jätkab juba valjemalt:
„Ausõna, hingamine võtab ka täitsa palju energiat ära…”
„Ahsoo,” imestab Edgar, kuid jätkab hetk hiljem: ”Eriti, kui üksteise süles istutakse ja vahepeal üksteisega ka tegeletakse…”
„Ära räägi siin nüüd tugitooli tegutsemistest, praegu keerad sedasi mind üles siin ainult…”
„Nädsa, jälle ma ei tohi rääkida,” tänitab peremees oma naist mõnuledes.
„Tohid küll, ma lihtsalt ei suuda oma suukest kinni hoida ja pean vahele ka rääkima, ma olen ebaviisakas ju…” vastab Vilja ning asub seejärel mornil ilmel oma igapäevaste tegevuste juurde.
„Enne jäi meil see suusa ja sinu vahetuse jutt pooleli, ma arvan, et see, et ma sind suusa silitamise ajal silitan, on suhteliselt ebareaalne, sina oled siis ikkagi ainult vaatamiseks…” jätkab perepea nagu püüaks „haavale soola raputada”.
„No eks ma siis arvestan sellega, nüüd ma tean, milleks ma sul üldse olemas olen: ainult vaatamiseks…!” puhkeb Vilja nutma.
„Ma ütlesin, et sa oled seda juhul, kui ma sind spordiga sassi ajan, aga ma püüan seda mitte teha,” lohutab Savisaar omapärasel viisil oma kaasat ning peale väikest mõttepausi käib välja idee: „Aga tead, paneme nüüd riidesse, istume autosse ja sõidame Riiga, käime seal selles veepargis, vaata, selles mis need saatananahad rootslaste rahadega Jurmalasse ehitasid… Kujutad sa ette, mina esindasin Tallinnat sellel konkursil, kus otsustati, kuhu hakatakse ehitame Baltikumi suurimat veeparki ja siis Riiast tuli mingi Saldejumps ja tema lihtsalt võitis konkursi ning rootslased ehitasid Jurmalasse veepargi. Kurat, mina tegin ju parema pakkumise, see veepark oleks pidanud minu olema, see oleks pidanud tulema Saku Suurhalli kõrvale, aga nemad, paganama rootslased, ma ütlen, nemad ehitavad selle kuskile pärapõrgusse... Oeh, igatahes lähme vaatame selle keskuse seal üle ja siis lähme Lidosse sööma. Pagan mina lätlasi ei salli, käisin esimest korda mina Lidos, selle paganama ülbikust juhatajaga vestlemas, pakkusin talle kogu Tallinna linna eelarvet ja olin nõus oma palgagi loovutama, et siis ka Tallinnasse analoogne söögiparadiis ehitada, aga ei, tema pole nõus, siis tema maine langeb ja tont teab mida veel! Pagan, ma ütlen, see maine tal minu silmis küll kolinal kukkus, aga noh, seal on paganama head söögid ja pealegi veel üliodav, nii et hüppame sealt läbi ja siis jõuame ilusti veel öiste mängude ajaks tagasi koju…”
„Mis me seal Lidos teeme?” küsib naine tagasihoidlikult.
„Sind tundes, sa oled seal esialgu tagasihoidlik, või siis toidu rohkusest jahmunud, aga lõpuks sa hakkad sööma, ma oletan.”
„Ee, mnjah, see on üsna tõenäoline, et ma sööma hakkan, kui sa mu Lidosse viid ja tagasihoidlik ma olen niigi, ka söögiga!”
„Ei-ei, sellest me saame üle, ma mõtlesin isegi valemi välja - veepargis teeme su kõhu tühjaks, enne ära tulekut joodame sulle sellist kokteili nagu Bahama Mama, sellega ajame söögiisu peale. Muide see Bahama Mama on hästi magus ja mõnus, selline tüüpiline kleepekas, nagu sulle meeldib…”
„Tjah, vaevalt see Bahama Mama mulle söögiisu tekitab, aga katsetada ei ole keelatud…”
„Mida ta siis tekitab?” on mees hämmingus.
„Isu uue Bahama Mama järgi,” vastab noorik salakavalalt.
„Selge, järelikult ma ostan selle sulle 15 minutit enne veepargist lahkumist.”
„Äkki ostad üldse teepeale kaasa? Lased neil võibolla sisse pakkida selle? Las panevad plastpudelisse.”
„Hmm, kas sealt saab kaasa ka osta?” on Edgar üllatunud.
„Ma ei tea, ma pole proovinud, kuid oletan, et EI!” vastab Vilja pilkavalt, kuid juba on Edgar oma mõttetegevusega jõudnud järgmisele tasandile:
„Küsiks neilt?Aga ma palun siis kindlasti ka salvrätikusse pakkida…” mõtiskleb suur ajuhiilgus endamisi.
„Lollakas!” on kõik, mida Vilja suudab kõht kõveras naerdes välja öelda.
„Hõbepaber oleks parem?” jätkab Edgar endamisi mõtiskledes.
„Sa mõtled, et nad kallavad sul selle Bahama Mama sinna salvrätiku sisse või? Ma arvan, et hõbepaber oleks parem jah, see ei laseks läbi… Muidu käi tilkuva salvrätiga ringi ja see ei oleks üldse mugav ..."
"Ee, nad tehku, mida tahavad, mina tahan, et see oleks ilusasti pakitud: roosa salvrätik peab olema, siniste südamekestega..." unistab mees omas maailmas edasi.
"Mõni asi peab ikka kättesaamatu ka olema," kahtleb Vilja: "See oli hea praegu - roosa salvrätik siniste südametega! Aga miks just sinised südamed?"
"Ma olengi hea muide ja sinine sellepärast, et... hmm, no sinine oli kompotist veel puudu, ülejäänud värvid on Bahama Mamas esindatud."
"Seda me teame jah, et sa täitsa armas ja hea oled, aga mis nendesse värvidesse puutub, siis ei ole seal ju kõik värvid esindatud, näiteks lillat ei ole ju... ja musta ning valget ka mitte ja kindlasti veel paari värvi ei ole seal..." püüab naine esimest korda elus Edgarile selgeks teha, et tal pole õigus.
"Lilla oli see langevari, mis nad joogile, klaasi serva külge panid ning mustast ja valgest oli sellele samale varjule vars tehtud..." targutab Edgar edasi.
"Ei olnud, see oli roheline või punane, aga lillat ma ei näin’d.”
„Sul on mölakad!” hüüatab ekslinnapea,kuid oma eksitust märgates, parandab kohe: „Tähendab, ma tahtsin öelda mälukad… ja ma arvan, et sa ei tahtnud lihtsalt lillat värvi näha.”
„Võibolla küll jah, et mul tekkis tõrge lilla värvi nägemise suhtes, mõnda värvi kohe üldse ei näe, isegi kui lähedalt vaadata…” püüab Vilja nalja visata.
„Äkki oled sa hoopis lillavärvipime?
„Võib-olla tõesti olen ma värvipimedaks jäänud, peaks arsti juurde vist ikka minema, ma kohe päris lillapimedaks jäänud…”
„Sa oled lilla?” on nüüd Edgar Esimene hämmingus. Mees sai eelnevat kuuldes sellise ðoki, et selle asemel, et istuda diivani peale, kuhu ta oma taguotsa just sättinud oli, libiseb ta rahulikult, pea et aegluubis, põrandale maha, mida illustreerib veel pehme mütsatus. Küllap oli austet härra enne oma keharaskuse taguotsale suunamist unustanud tagumist poolt veidi taha poole välja venitada, see põhjustaski hädamaandumise parkettpõrandale, kui lennuväli diivani näol jäi käeulatusse...
„…ja lisaks olen veel värvipime ka,” täiendab Vilja oma abikaasa viimast lauset, jääb siis hetkeks mõttesse ning jätkab: „Ei ma lillaks ei ole vist veel muutunud, aga õigus ta on, ma ju seda lillat värvi ei näe, nii et ma pean sind usaldama kui sa sedasi ütled…”
Vilja kummardub, et ikka veel põrandal istuvat kaasat suudelda. Enne huulte kohale jõudmist aga märkab kuidas, huulte sihtmärk teda silmitseb:
„Mida sa nüüd vaatad? Olen ma kuskilt must või on midagi kuskilt katki, või mida…?”
„Ma vaatan, kas tunnen, kuidas sa musi mulle annad...” vastab potsataja isikus olev Savisaar irooniliselt.
„No, kuidas oli siis?” pärib salakavalal ilmel olev Vilja oma abikaasa imalat lõusta imetledes, mis hetk tagasi sai korraliku Pluto-musi:
„No fantastiline loomulikult!”
„Ega teisiti ei saakski,” puhkeb Vilja laginal naerma.
„See oli ilus ja hea,” kommenteerib Edgar end lõpuks püsti ajades.
„Musi on ilus või, mis?
„Ei-ei, musi andja ikka.”
„Oot, aga kuidas sa seda ilu seal hindad? Räägi lähemalt palun!”
„Ehee, tead ilu tuleb südamest, see ongi see sisemine ilu, mis musil on,” jätkab Edgar oma geniaalsete mõtete selgitamist.
„Et ei olegi siis ainult pisikute jagamine, vaid lausa sisemine ilu ja puha” ironiseerib Vilja ja peale hetkelist mõtlemist jätkab vaevu kuuldavalt: „…et siis sisemine musiilu?”
„Just, musiilu on seest poolt tunnetatav, vahetevahel väljastpoolt ka. Väljast sa tunned füüsiliselt, aga kui tunded mängu tulevad, siis on sisemine ilu,” targutab Edgar jätkuvalt.
„Ma ei teadnudki, et seda iluks nimetatakse, aga võib kah… Aga kas siis enam ei tunne füüsiliselt, kui tunded ka on?”
„Eh, totuke, siis nad on koos!” õpetab Edgar oma kaasat. Viimane kuulab nagu paadunud jünger, suu ammuli, mida vanem inimene parasjagu räägib, et kõik tarkuseterad talletatud saaks. „See on siis nagu topelt ilu või kuidagi sedasi,” võtab eeskõneleja oma õpetussõnad kokku.
„Siis lausa nii palju ilu, et tõmbab hinge kinni ju,” pomiseb Vilja omaette.
„Nojah, vahest ongi suudeldes hing kinni ju.”
„Seda ikka juhtub, mul vahest lähevad isegi põlved nõrgaks,”kommenteerib Vilja punastades. Noorik meenutab oma näovärvilt lausa peeti, kuid siiski jätkab: „Ei tea, mis nõtrus see veel on,kui ei saa hingata, ega püsti seista, ega midagi… Tead, ma arvan, et suudlemine on täitsa ohtlik asi, võib surma lausa saada, kui liiga kaua suudelda - unustad suudeldes hingamise täitsa ära ja vot siis…”
„Mina sind enam püsti jalal ei suudle siis,” mängib Edgar ükskõikset: „…nii, et kui tahad suudelda, siis viska aga pikali!”
„Ära siis mind keset tänavat enam suudlema hakka! Praegu on selline kahtlaselt porine mõne koha peal, sedasi võib riided ära määrida ju…”
„Nii, et eks sa ise tead, kus sa pikali viskad.”
„Tead, ma arvan, et me mõlemad oleme üksteise järele sutsu segased,” teeb Vilja kerge teema muutuse. Sellise muutuse põhjustas eelmise teema ootamatu lõpp. Kuidagi väga kiiresti sai Viljal mõte otsa ja ta ei suutnud enam kaasas käia oma mehe mõttekäikudega, mis selili suudlemise koha pealt juba väga segasteks kiskusid.
„Jah, mõnes mõttes kindlasti,” nõustub endist teemat edasi arendades Edgar.
„Miks ainult mõnes mõttes?” ei saa Vilja mehe mõttekäigust enam sotti.
„No filosoofiliselt lähenedes on halb see, mis hea enam ei ole…” sõnab Edgar kukalt sügades tohutu enesekindlusega.
„See seletas nüüd küll kõik,” pomiseb naine segaduses olles: „…ja miks ei peaks segane olek, võibolla võiks ka lugeda armunud olek, hea olema?”
„Ahaa, vot armunud on juba teine asi, see on parem juba…”
Nüüd segab „väike” Vilja „ suure” Edgari jutu vahele ja ehmatab ise ka ära, et huvitav kuidas armas abikaasa sellele reageerib:
„Aga tead, seal ei ole erilist vahet, need on üks ja seesama - inimesed on armunud olekus alati kõige segasemad!”
Edgar jälgib hetke oma naise käitumist ning vaidleb seejärel endale omasel, ehk siis rahulikul ja enesekindlal toonil, vastu:
„Esiteks armunud inimesed on küll segased, aga segased pole alati armunud ja teiseks, on näiteks pahasti siis, kui üks on armunud teisesse, aga see teine esimesse ei ole.”
„Nojah, siis on sellel esimesel paha, sellega ma pean muidugi nõus olema…” jääb Vilja vaikseks ning kaob siis kööki et sealt mõni minut hiljem kandik käes naasta. Edgar sättis end vahepeal ülimugavasse asendisse, kus tema keha on mõnulemas pehmete diivanivedrude peal ning jalad on röövinud tugitooli vabaduse. Tagasi saabunud naine vaatab oma kaasale otsa. Viimane nagu ootaks midagi.
„Huvitav, mida ma nüüd siis ütlema peaks?” pomiseb küsival toonil Vilja, samal ajal Edgarile kohvitassi ja saiakesi ulatades.
„Seda, et mul on taaskord õigus, mis sul muud ikka öelda on!” vastab peremees kõht rappudes naerdes ning kohvitassi ja muud head paremat vastu võttes.
„See ei olnud ju sinu leiutatud tõde, ma teadsin seda ennegi,” protesteerib Vilja mehe jalgu tugitoolilt põrandale lükates. Hetk hiljem haarab temagi enda ette kohvitassi ning saiakesed.
„No kuule, kui ma ainult enda leiutatud tõdedel peaksin elama, siis mul ei tohiks riideid ega elektrit, ega meskit olla, isegi lõket ei tohiks ma osata teha!” vastab mees hämmeldunult.
„Ma ei saa öelda, et sul oli õigus, sest mul oli ka õigus, kuna ma mõtlesin seda, mis sa ütlesid juba sutsu varem, ma lihtsalt ei vaevunud välja ütlema.”
„Eh, tüüpiline naine…” pomiseb perekonnapea enda ajamata jäänud habemesse ning asub hommikut sööma.