|
|
|
![]() |
|
|
Diagnoos- armastus
Läksin arsti juurde
kurtes igasugu asju.
Minek keerukaks kulges,
probleeme oli palju.
Tahtsin vaid teada,
mis minuga on lahti-
miks olen kui peata
ega saa, mida tahtsin.
Arst küsis mu käest
sadakond küsimust,
vastuseid peast
teadsin ma koheselt:
"Mul valutav on pea
nii, et olla ei saa
ja midagi ma ei tea-
kogu aeg on paha!
Hommikul ehmatan üles,
sest näen, kuidas suren.
Kohe silme ette tuleb,
mil oma silmad sulen...
Kuid päevasel ajal
ma tööd teha ei saa-
ei ole niivõrd palav,
vaid näen seda taas...
Või siis rõõmsam moment
mu päevas on ehk see,
kui naeratus näole tuleb-
üks neiu seisab mu ees...
Ta jälitab mind kõikjal
ja jälgib mu tegemisi.
Pole kaotada, ega võita-
ta lihtsalt on eriline!
Kui kuskil kedagi näen,
kohe hakkan võrdlema-
kui pehmed on need käed
ja kas juus üle õlgade...
Millised on ta sääred
ning milline on ilme?
Kas sõnab malbel häälel?
Kas endas on ka kindel?
Peast ära ma teda ei saa-
kogu aeg kükitab mul seal...
Ma enam ei tea, mida teen
ning mis on õige ja hea..."
Arst kuulas mu monoloogi
ning sõnas kuratlikul toonil,
pani paika mu diagnoosi-
armastan teda enese soovil...!
Tagasi
| |
