Ärkasin hommikul suhteliselt vara. Vähemalt minu enda kohta oli kell ikka küll vägagi vähe. Eriti arvestades fakti, et tegu on laupäevase päevaga ja täna võib magada nii palju kui torust tuleb. Ühesõnaga avasin ma oma silmaluugid kuskil poole kümne paiku hommikul. Kuna tänaseks mingeid erilisi plaane ei olnud, siis hakkasin kohe mõtlema, mida kõike täna teha võiks. Oma suureks imestuseks ma eriti kaugele mõtetega ei jõudnud. Miks? Ei tea. Lihtsalt kõik tegevused, mida mu väike pea suutis välja mõelda, vajasid kedagi kõrvale. Näiteks piljardit ju üksi ei mängi ja bowlingut ka nagu mitte. Samuti ei tahaks nagu kinno või teatrisse üksi minna. Tegelikult ma tuvastasin, et üksi ei ole üldse mitte hea olla. Ikka tahaks kedagi enda kõrvale, kellega koos kuskil käia, midagi teha ja niiöelda elu nautida.
Pikemalt mõtlemata ajasin endale veidi räbaldunud kaltsud ümber ja rihmastasin oma koera. Viis korrust järjest trepist alla jooksmist võttis päris võhmale, ometi oli tarvis koeraga väljas käia. Omamoodi hea trenn muidugi.
"Kui juba trepist alla jooksmine mind sedasi väsitab, kuidas ma siis trepist üles, tagasi tuppa saan?" käis hetkeks välkmõte peast läbi. Ei teagi, kust see mõte tuli või kuhu ta kadus, aga pikalt sel teemal arutlema ma ei pidanud. Tuiasin koeraga linnatänavail ringi. Meeletult igav oli, koerale ka ei meeldinud see muserdav tolm, mis kõikjal vastu vahtis. Egas midagi, ümberpöörd ja tagasi. Tegelikult me päris tagasi ei läinud. Keerasime esimese maja hoovi. Vaatasime hetkeks teineteisele silma. Teada värk. Viis sammu edasi, kolm paremale ja siis veel mõned sajad sammud edasi ning olimegi rannas. Liiv. Pagan, see liiv oli kõike muud kui puhas. Mitte, ei tahtnud seal ringi komberdada. Pealegi hakkas mu kõht mingisuguseid imelikke laule mulle laulma. Ilmselge oli see, et nii mina kui mu neljakäpaline sõber vajasime miskit toitvat. Mõeldud, tehtud. Järgnes kiiremal sammul kodu poole sörkimine. Kuidagi ootamatult lihtsalt sain ka trepist üles. Äkki olin nüüdseks üles ärganud ja enam ei olnudki sellist masendavat kangestust peal, mis mõnda aega tagasi trepist alla tulles vaevas? Ei tea. Igatahes ülesronimine käis palju kiiremini, kui allatulek. Aga võib-olla oli mul hoopis nii suur koduigatsus peal, et raskusi koduni jõudmisel lihtsalt ei pannud tähele? Taaskord ei tea. Hmm. Lolli inimese tunne tuleb peale. Ükskõik, millele ka ei mõtle, kõik mõtted lõpevad vastusega "Ei tea". Tegelikult tahaks ju teada...
Tuppa jõudes panin kiiresti poti ja panni tulele. Potti viskasin hunnikus hakkliha ja pannile makarone. Ise läksin telekat käima panema. Lihtsalt et midagi taustaks oleks. Seal jooksis vana hea seebikas "Õnne 13". Tegelikult ma olen endamisi suhteliselt palju mõelnud, et miks selle sarja nimi on "Õnne13" kui kõik sealt ära kolivad ja põhitegevused ammu juba mujal toimuvad. Ma saan aru küll, et maja asub Õnne tänaval, aga õnnega ei ole seal ju mingit pistmist. Kui mina selle seriaali autor oleksin, siis mina ilmselt oleks selle seriaali nimeks pannud "Kõik on sassis" ja tänava nimi oleks Õnne asemel ka olnud Sassi. Sass nigust Aleksander. Minu pärast kas või vana hea Einselni auks. Põhjuseid ikka leiab ju, või kuidas?
Nii ehk naa, seda seepi ma vaatama ei jäänud, samas taustamulinaks käras küll. Nii, et pulti ma ka otsima ei pidanud hakkama. Egas midagi, igavus tapab, tegevus koidab. Lükkasin arvuti käima. Esimese asjana logisin MSN-i sisse ja lootsin sealt kedagi/midagi leida. Nagu tavaliselt, ei teadnud ma ka seekord, keda/mida sealt otsin. Seetõttu jäi ka otsitav leidmata. Loogiline, kas pole? Igatahes lendasin seepeale kiiruga kööki. Viskasin pannil veelgi kõvemaks läinud makaronidele soola ja keevas vees podisevale hakklihale peale soola ja igast segusid ja maitseaineid. Tähtis nägu peas, segasin kõike ettejuhtuvat. Kogemata segasin isegi keemaläinud vee ära kõrbenud makaronidega. Juhtus ime. Ennist aina kõvemaks läinud makaronid hakkasid pehmenema. Ma hakkasin mõtlema, et kas alati kui miskit kuskil kõva tundub ja tahad teda/seda pehmemaks, siis tuleks keevasse vette pista? Igaks juhuks järele ei proovinud. Tundus kuidagi valus või nii. Igatahes mõne minuti möödudes kallasin vee potist, segasin makaronid hakklihaga ja panin koerale ette. Talle maitses. Ise võtsin aga linnuliha konservpurgi (mille peale oli kirjutatud "Chappi"), avasin selle ja hakkasin sööma. Ühel hetkel taipasin. Tegelikult oli ju konserv koerale mõeldud ja makaronid tegin endale. Ega ma muidu ilmselt ei olekski aru saanud, aga see liha ei tundunud kuidagi tavapärase maitse moodi olevat. Imelik oli nagu natukene.
Kohe kui taipasin, et ajasin enda ja koera toidu sassi, kargasin toolilt püsti ja sõna otseses mõttes lendasin koera kausi poole. Hilja. Minu uhkelt küpsetatud hakkliha oli koos makaronidega pintslisse pandud. Peni vaatas veel sellise näoga otsa nagu tahaks öelda:
"Täna Sa andsid küll mulle midagi eriti head süüa, äkki saaks veel?"
Ei saanud enam. Võtsin selle sama purgi uuesti pihku ja läksin kööki. Suurest kurvastusest unustasin külmkappi vaadata, et ehk seal leidub midagi närimist, ning hakkasin purki tühjendama. Tegelikult kui ei mõtle, et see koertele mõeldud on, siis pole väga hädagi. Kõhu sain täis ja tuju oli laes. Nagu oleks naerugaasi endale sisse ajanud mingil imelikul moel. Egas midagi. Kiiremas korras kobisin tagasi arvuti taha. Seal ei olnud ikka veel midagi tarka teha. Üks tuttav tegelikult korraks tuli MSN-i. Mina kohe ligi ajama, et kuule teeme midagi või kedagi või kuskil või nii noh, saad aru küll eksole. Tema oli kuidagi kidakeelne ja arvas, et ma olen pilves. Mina arvasin ju ennist, et olin laes. Imelik. Ku suur erinevus siis ikkagi on laes ja pilves olemisel? Jälle ei tea.
Tegelikult me rääkisime veel paarist asjast. Kui ma talle oma söögitegemisest pajatasin ja sellest, kuidas koeraga väljas käisin, siis ta arvas et ma olen armunud. Ausalt öeldes ma enne ei teadnud, et armunud inimesed koerakonserve söövad aga olgu. Igatahes edaspidi ma tean. Kui tahan teada, kas see või teine tegelane armunud on, siis lihtsalt panen lauale koerakonservi ja miskit tavalist toitu ja kui ta valib koerakonservi, siis järelikult on armunud, kui aga enne sööb tavalist toitu, siis ei ole. Vahva teadmine, kuigi minu loogika taaskord sellise tõdemuse tagamaadeni ei küündi. Samas egas ma peagi kõike teadma. Mõtle kui raske oleks elada kui kõike teaks. Ma teaksin seda, kellel mis värvi pesu seljas on või millisel naisel üldse pesu ei olekski seljas... Aem, tegelikult nüüd juba tahaks ikka targaks saada ja kõike teada... Kuidas seda küll saavutada? Taaskord ei tea.
Olgu, loll ma olen ja lolliks ma jään. Selle tõdemusega suutsin ma siiski leppida. Ilmselt seetõttu, et ma ei suutnud mingit valemit leida, kuidas kõiketeadjaks saada. Igatahes mõtlesin endamisi kiiruga läbi, mida armunud inimene tavaliselt teeb. On oma armsamaga koos? Aga kui see, kellesse ma nagu armunud olen, ei ole minusse armunud, või teine võimalus: ta ei tea, et ta on minusse armunud, või siis kolmas võimalus: ta ei tea, et mina olen temasse armunud, siis igatahes ei õnnestu temaga koos olla ja seda asja teha, mida armunud tavaliselt teevad. Hmm, aga mida nad siis teevad? Mina ilmselt ei ole kunagi nii armunud veel olnud, et ma teaks mida armunud inimesed teevad. Ja kas seal on vahet ka, et kas armunud on naine või mees? Et kui mees on armunud, siis ta sööb koerakonservi ja kui naine on armunud, siis jonnib? Just, jonnib! See on alles geniaalne lähenemine. Olgu, aga kui armunud naine jonnib, siis ma peaksin ilmselt minema tänavale ja otsima jonnivaid naisi. Kuskil neid ikka leidub. Ja siis ma peaksin nende käest ilmselt küsima, et vabandage, kas te olete minusse armunud? Hea mõte. Mõeldud, tehtud.
Kappasin kiiremas korras tänavale. Seljas ikka veel need samad augulised kaltsud, mis hommikul koeraga jalutades selga olin pannud. Veidi lähemalt kirjeldades on mul seljas tumesinine triiksärk, mille käised on ära rebitud ja naba kandis on suuremat sorti sissepõletatud auk. Jalas on ilusad, mustad viigipüksid, mille üks säär on tegelikult pea kubemeni ära lõigatud ja teine on poolde säärde. Sellel säärel, mis alles on, sellel on tegelikult tagapool mõned pisemad plekid, nii umbes viie sentimeetrise diameetriga. Seal on nii toiduõli-, ketðupi-, majoneesi-, kui ka pigi-, bensiini- ja väävelhappeplekke. Siis on mul jalas... Oi pergele. Ma unustasin hommikul sokid jalga panna! Ja alles nüüd siin avastasin. Oeh. Olgu, no sokke ei ole. Tegelikult pidid mul jalas olema sellised roosad sokid, millel nina on maha lõigatud, et varbad hingata saaksid. Sünnijärgselt olid need sokid siiski valged, aga ma panin nad kunagi ühe punase käterätikuga koos pessu ja vaat, mis juhtus... Nii, aga siis on veel kingad. Kuna väljas on kevade hõngu tunda, siis panin täna lahtised sandaalid jalga. Neil küll külje pealt rihm on katki ja nad narmendavad ka paari koha pealt, kuid sisuliselt on nad kõikse uhkemad jalatsid, mis mul üldse on.
Tegelikult ma hakkasin mõtlema, et kuidas naistele ikka külge lüüa. See kui ma astun ligi ja ütlen, et jou, kas Te/Sa oled minusse armunud? See ilmselt ei toimi, kuigi seda nõksu võiks ka proovida. Siiski arvestades minu üliuhket riietust antud momendil, oleks kõige mõistlikum astuda ligi ja paluda abi. Just! Naistele ju meeldib aidata. Ega ilmaasjata vanasõna ei ütle, et mees on perekonna pea ja naine tema kael. Kaela on ju ikka selleks vaja, et see aitaks pead keerata. Või siis öeldakse, et mees on inimene ja naine inimese parim sõber. See on ju ilmselge, et sõber ongi ainult selleks, et aidata. Pealegi kui hakata vaatama neid töid, mis naistele kõige enam meeldivad... Noh, näiteks söögitegemine, koristamine, triikimine, pesu pesemine, laste kasvatamine jne, siis need tööd on kõik sellised aitava printsiibiga. Et tegelikult naistele ongi omane abistamine. Misiganes olekus, misiganes situatsioonis, on need elukad siia maamunale loodud inimestele appi. Ilmselt seltsi ka, sest nagu ma täna juba tõdesin, on üksi ikka suhteliselt igav olla.
Ühesõnaga on ilmselge, et naisele lähenedes tuleb paluda abi. Plaan on paigas, nüüd vaja vaid tegutseda. Egas midagi. Julgus kokku kogutud ja närvid ära närvitsetud, läksin linna peale uitama. Kõigepealt otsustasin minna ühte kaubanduskeskusesse. Naistele ju meeldib shopata. Seega sealt on kõige lihtsam ka mõnd armunud naist leida. Kaubanduskeskusesse sisenedes märkasin kohe, kuidas kõik naised mind vaatama jäid. Huvitav, kas minu suur armumistuhin on nii tugev, et pea iga naise ninasõõrmetesse see kohale jõuab? Seda ma ka ei tea. Küll aga ei kippunud keegi kohe armumist välja näitama jonnimisega. Ega midagi, tuleb edasi otsida. Nii ma siis otsisingi. Läksin toiduosakonda. Seal nägin, kuidas üks üsna noor ja ilus neiu mind kaema jäi. Seljas oli tal valge sätendav pluus, mille peal tavaline tumepunane mantel, mille hõlmad olid valla. Siis oli süsimust seelik, mis ulatus peaagu maani. Selle alt oli aga aeg-ajalt näha pisikesi musti, ilma kontsadeta kingi. Väljanägemine. No, ta oli blondide, pea kannikateni ulatuvate juustega, näos mõned üksikud, mitte just väga häirivad vinnid. Nägu oli meigitud nagu juudijõulupuu- tumesinised silmalaud, tugevalt esile toodud kulmud ja ülipikkade pikendustega ripsmed. Põsepuna oli ilmselt põskedele pandud sama palju kui mul kulub oma toa värvimiseks. Huuled olid täidlaslikud, kuid armsasti pruntis. Ta võis olla vast 18-19 aastane, pikkust oli tal umbes poolteist meetrit ja no, esmapilgul ma oletan, et ta võis kaaluda ehk mingi 180 kilo.
Vat see on mahlakas suutäis... Mahlakas oli see suutäis tõesti. Ootamatult kiiresti hakkasid ilanäärmed tööle ja suu oli täidetud erinevate maomahladega. Ma püüdsin jääda dþentelmeniks ja neelasin kõik äsja ülestulnu uuesti alla. Sain hakkama. Ja just sel hetkel kui ma keerasin selja, eesmärgiga järgmist naist otsida, kes oma jonnakusega näitaks välja armumist, just sel hetkel hüppas ta õhku, lõi jalgadega vastu maad ja kukkus tema läheduses olnud mehele näkku karjuma:
"Ma tahan seda sinki! Ma pole täna midagi peale tordi söönud, ma pean saama liha, ja vaata, sellel on nii palju pekki! Sa pead mulle selle ostma, sest ma tahan, muidu ma lihtsalt koju ei tule..."
See oli minu jaoks kindel märk taevast. Nüüd ma teadsin, see neiu on minu jaoks loodud. Võtsin südame rindu ja astusin selle neiu ja temaga koos olnud umbes kahemeetrise koljati poole. Süda puperdas rinnus. See muidugi oli iseenesest loomulik ka, ma olin ju armunud ja leidsin lõpuks oma armastatu. See suuremat kasvu onu tegelikult natukene kohutas mind, aga ma püüdsin mõelda positiivselt:
"Julge hundi rind on kas rasvane (sellel neiul igatahes on) või haavleid täis... Armastuses ja sõjas on kõik lubatud..."
Nii ma siis astusingi nende kahe juurde. Kogeledes suutsin kuidagi üle huulte lasta sõnad:
"Vabandage preili, ma olen Teisse armunud!"
Ma sain vaevu need sõnad öeldud, kui seesama minu armastatu vaatas mulle otse ja sõnaotseses mõttes räuskas näpuga minu poole näidates:
"Issi, miks see pervert siin on, see ajab ja ju igasuguse söögiisu ära! Issi, palun aja ta ära, ta haiseb nii rõvedalt ju..."
Samal ajal keeras seni seljaga minu poole seisnud "koljat" end ümber ja vaatas mulle otse silma. Pagan, ta nägi välja nagu Arnold Schwarzeneggeri ja Jean-Claude van Damme ristsugutis. Minu vanemad on mulle sünnist saati õpetanud, et palju olulisem on läbi saada oma naise vanematega kui naise endaga. Sestap kogusin end kiirelt ja pooleldi kogeledes sõnasin:
"Oi, tervist! Teie ilmselt olete minu tulevane äi. Ma tegelikult ei lootnud Teiega nii ruttu kohtuda, enne nagu oleks tahtnud veidikene..."
Edasi rääkida mul ei olnud lihtsalt võimalik. Sõnagi lausumata pani see koljat mulle lihtsalt pasunasse. Valus nagu väga ei olnudki. Ja kui asjale veel positivselt vaadata, siis tänu temale sain ma kaubandukeskuses ligi kümnemeetrise liu lasta. Tõsi, kannikate peal istudes, aga ikkagi. Teine positiivne külg kogu vahejuhtumi juures oli meik. Minule ei meeldi ennast tavaliselt meikida, aga nüüd on vähemalt mu parem silm ilusasti siniseks meigitud. Positiivne, kas pole?
Igatahes sain ma oma eelnevale mõttekäigule kinnitust. Naisele ei tohi läheneda sõnadega "Ma olen armunud", vaid tuleb abi paluda. Igaks juhuks otsustaisn ka siit kauplusest jalga lasta. Kuna mul püssi ega püstolit polnud käepärast, siis tegin lihtsalt sääred, st. jalga jäi siiski laskmata. Samas säärte tegemisest ka väga palju midagi välja ei tulnud, kuna mu pükstel neid lihtsalt ju polnud. Üks püksisäär oli ju ära lõigatud ja teine selline, heal juhul kuni põlveni, seda ei saa ju sääreks kutsuda. Seega on tegu kintsuga. Hmm, mu pükstel on kintsud. Äge! Mulle see mõte meeldis. Kõigile vastutulijaile taaskord naeratades loivasin kauplusest välja ja läksin vanalinna uitama. Selge oli see, et ma eelistan ikkagi Eesti naist. Kunagi ammu laulis ansambel "Beep shop boys" laulu, mis lõppes sõnadega: "...kindel märk paremast tagumikus!" Kuna mulle meeldivad kõikvõimalikud pehmed kohad naise ihul, sealhulgas ka kannikad, või siis tagumik, siis on ilmselge, et tuleb eelistada Eesti naist. Mõeldud, tehtud. Läksin edasi Viru keskuse all olevasse bussiterminali. Nii palju siis vanalinnast. Mina ei saa aru. Ma olen ikka nii otsustusvõimetu. Alles ma tahtsin minna vanalinna naisi lantima ja nüüd istun bussiterminalis ja vahin elektroonilise kellaga tõtt. Vägisi tekkis mõte, et ma olen imelik. Samas, kes meist ei ole imelik? Minu vähese haridustaseme juures on mulle siiski meelde jäänud, et imelik on see, kes erineb massidest. Siinkohal tekib aga küsimus, millised on massid? Nentides fakti, et praeguses olukorras liigub minu ümber tunduvalt enam emaseid homo sapiense kui isaseid, siis järelikult moodustavad isased siin piirkonnas defitiisidi, nii nagu seda tegid tubakas ja viin üheksakümnendate alguses. Oi, see oli vägev aeg. Siis said oma talongi eest pea niisama kõik vajaliku kätte. Kui praegugi veel saaks... Oot, tol ajal oli kõik, mis oli defitsiitne, kohe talongide eest. Hea mõte! Ma hakkan nüüd Viru keskuses müüma talonge, mille eest saab siin piirkonnas kõige defiitsemat kaupa - mehi. Oot, aga milleks mulle mehed, ma ise otsin naist ju... Ei tea. Jälle vedas mõttelõng mind alt...
Egas midagi, tuleb edasi istuda ja oodata, kuni mõnd jonnivat naist näen, siis tuleb talle ligi hiilida ja abi paluda. Huvitav, kas rohkem ei ole neid mooduseid kuidas naised saaksid oma armumist väljendada? Ilmselt siiski mitte, mulle vähemalt ei meenu küll midagi.
"Kas Sa saad bussi peale? Ära nüüd jonni, ole palun hea laps, tule lähme bussi peale, me jääme ju maha muidu, kuuled vä?" hakkas ootamatult mu nina all üks keskealine daam oma lapsega kurjustama. Ma eeldan, et see jõnglane ikka on tema laps, aga ega suurt tähtsust sel pole. Kas sellist väljendust võib ka teatud mööndusega jonnimiseks nimetada? Ilmselt siiski mitte, see ikka rohkem nagu lapse jonnimisele vastu hakkamine. Aga samas, kui laps jonnib, äkki siis selline eneseväljendus on selline tagasihoidlikum armumise väljendamine? Ma lihtsalt jäin mõtlema, et ega selisel keskealisel, uhkel daamil ei sobi ju keset rahvamasse hakata jalgu trampima ja vinguma, mis talle kõik ei meeldi. Ja seda kõike vaid selleks, et minu tähelepanu võita... Ei, naised on kavalad. Ja antud hetkel peitub kavalus selles, et see naine palus oma lapsel jonnida, et mina seda märkaks ja siis aru saaksin, et see naine on minusse armunud. Just!
Järgmisel hetkel kargasin nagu vedrust tõugatuna pingi pealt püsti ja astusin sammu või kaks tollele daamile lähemale.
"Vabandage, kas Te aitaksite mul palun siit see plekk välja pesta?" pöördusin viisakalt daami poole, ise samal ajal näpuga kannika peal olevale bensiiniplekile viidates. Nähes, et daam jäi mind suu ammuli vaatama, ega omanud mingit emotsiooni ega reaktsiooni, mõtlesin, et pean jätkama. Ilmselt ta ei ole harjunud nii moodsa külgelöömisnipiga, nagu ma hetkel katsetasin:
"Kui see ei taha maha tulla, siis äkki aitate hoopis selle ketðupiplekiga siin?
Kolmandat plekki ma enam näidata ei saanud. Seesama daam lükkas oma lapsukese kaks sammu tahapoole, tõstis siis oma käe üles ja... Mulle jäi sel hetkel mulje, et ta emotsioonid olid nii laes, et ei pidanud enam vastu ja tahtis lihstalt lapse veidi eemale lükata, et saaks mulle kaela vajuda. Just sedasi oli ta üks käsi üles tõstetud, nagu tahaks mind kallistada. Mina loomulikult pahaaimamatult ajasin huuled prunti ja sulgesin silmad. Viga! Kunagi ei tohi emotsioone täis oleva naisterahva ees sulgeda silmi! Naised on sama heitlikud kui jänesed. Hea võrdlus kui mõtlema hakata. Jänes kui jookseb, see tähendab hüppab, siis ta kargab ju ükskord ühele ja teinekord teisele poole. Iga hüpe eri suunda. Sama on naistega, ühel hetkel tahab sind kallistada ja just siis kui Sina end valmis paned, et oma uut armastust kallistama hakata, saad lihtsalt käekotiga vastu vahtimist. Hmm, selles kotis oli vist küll mingi viiekilone hantel sees. Sellega oli palju valusam saada, kui eelmises kohas selle ristsugutise käest. Ma ei saanudki aru, kas siinkohal peaksin lähtuma venelaste vanasõnast: "Kui peksab, siis armastab", või oli sel daamil lihtsalt mingisugune arusaamatu emotsioonide laeng, mis pulbitsedes välja tahtis tulla. Igatahes võttis see daam oma lapsel käest kinni ja enne kui ma arugi sain, olid nad juba bussis ja sõitsid. Ära sõitsid.
Selge oli see, et sedasi kaugele ei jõua. Tuleb endale uus moodus ja koht leida. Surusin oma käed künnarnukkideni püksitaskutesse, mida mul polnud, ja jalutasin Viru keskusest välja. Kummastav kogu asja juures oli see, et mulle meeldis see käekott, millega viimase vopsu sain. Nüüd on mul mõlemad silmad sinised. Proportsioon peab ju olema.
Mu pea oli täis mõtteid. Mõtteid, mis enam pähe ära ei mahtunud ja sealt iga hinna eest välja tahtsid saada. Sestap hakkasin laulma. Keset tänavat. Ausalt, see ei olnud plaanis. Aga näe, laul tuli. Istusin Narva maanteel asuva "A & O" raamatupoe trepi peale maha ja laulsin vaikselt, vaevukuuldavalt oma kurbi viise. Mu näole oli tekkinud klaasistunud pilk. Tuju oli allpool miinus kümmet. Vaat, kus andekas lähenemine. Kõigil teistel on allpool nulli, aga minul allpool miinust kümmet. Seega ma olen eriline! Juhuuu!
Mnjah, tegelikult ma istusin seal trepi peal miskit pool tundi, kuni tuli turvamees seletama, et seal ei tohi istuda. Mina viisaka inimesena pakkusin talle ka istet, aga ta ei olnud sellest vist huvitatud. Igatahes võttis ta oma jalad selga ja läks tuldud teed pidi tagasi. Oot, kuidas ikkagi saab oma jalgu selga võtta? Selleks peab ikka meeletult hea painduvus olema ju. Minu jalad küll selga ei ulatu, isegi mitte poolde selga... Ma tean! See ütlus käib nende kohta, kes käte peal käivad! Olgu, siis see mees ei võtnud jalgu selga, vaid võttis käed kõhtu ja... Hmm, võib nii ikka öelda? Et kui selja vastand on kõht ja jalgade vastand käed siis peaks see ju pea, et sama tähendama... Vahva, mulle meeldib eesti keel!
Igatahes istusin ma seal trepi peal edasi ja just sel momendil kui laulsin hästi vaikselt laulu "Kui on meri hülgehall" teise salmi algust, just siis astus mu ette üks neiu. Ma arvan, et see oli neiu, kuna mu pilk oli maha suunatud ja ma nägin vaid ta jalgu. Tal olid jalas teksapüksid ja mustad kingad, või saapad. Mis vahe neil on? Olgu, jalavarjud. Igatahes ta poetas oma külmade, lausa külmast punaseks läinud näppude vahelt kümnekroonise. Ta naeratas hetkeks. Ma tajusin, kuigi ma ei näinud seda. Mu kael oli kangestunud, pilk oli endiselt maha surutud, ma lihtsalt ei suutnud tõsta oma pilku, et vaadata otsa sellele heategijale. Samas, ma ju ei kerjanud. Ma ei tahtnud, et keegi mulle raha annaks, ometi ta tegi seda. Miks? Äkki see oligi see märk. Äkki tema oligi mu armastatu ja ta väljendas seda just nii nagu väljendas. See hea inimene ju aitas mind, olgugi et ma ei küsinud temalt abi. Või võttis ta mind kui tavalist kerjust, selle vahega, et mul ei olnud isegi lätut, mida enda ette maha panna. Et oleks, kuhu möödaminejad saaksid sente poetada. Ka oma laulmist ei suutnud ma peatada. Endiselt kumises see viis mul peas. See läks iga sekundiga aina valjemaks ja valjemaks. Mul oli valus. Ühel hetkel oleks nagu välk mu keha läbinud. Mu laul sai otsa, mu pea hakkas valutama, mu jalad ajasid mind püsti, mu keha sundis mind liikuma. Kõik toimus nii kiiresti, et ma ei saanud ise arugi, mida ma teen või kuhu ma lähen. Ühel hetkel ma tormasin üle sõidutee. Jooksin pea laiali otsas kuskile, ise teadmata kuhu. Ees nägin vilksamisi kiirel sammul kõndivat neidu. Oli see tema? Võimalik, kuid kindel ma ju pole. Ma ei märganud enne vaadata teda. Tean vaid, et armastan seda tundmatut isikut. Ma hakkasin jooksma. Mina, kes ma pole kümmekond aastat ühtegi jooksusammu teinud, kargasin lihtsalt püsti ja jooksin. Nagu väike pubekas, lidusin kõigest väest järgi isikule, keda kuidagi ei tahtnud silmapiirilt lasta. Ometi ta kadus. Kuhu küll? Ma olin talle juba nii lähedal. Ma olin peaaegu järgi jõudmas... Vaid korraks vaatasin kõrvale, et autot ei tuleks ja haihtunud ta oligi. Ta pidi sisenema sellesama maja mõnda trepikotta, mille ees ma hetkel lõõtsutavalt hingeldasin. Mida teha? Ma pean teda veel nägema! Ma ei suuda olla ilma, et ma ei näeks teda. Ta on ainus, kes hoolib, ilmselt ta ise ei saa sellest arugi, kuivõrd see mulle korda läks, ilmselt ta ei tea kui palju headust temast välja kiirgab, ilmselt ta ei tea, mis tundeid ta teistes tekitab, kuid... Ma lihtsalt pean nägema. Ma tean, et tema mul järjekordset silma enam siniseks ei lööks. Peamiselt juba seepärast, et mul ei ole ühtegi tagavarasilma, mis veel sinine ei ole. Ma olen segaduses. Ma pole kunagi midagi sellist enne tundnud ja kõik ainult sellepärast, et hommikul mulle öeldi nagu oleksin armunud. Ja nüüd olengi!
Pea sassis kõikvõimalikest mõtetest läksin üle tee ja istusin esimese pingi peale, mis tee peale jäi. Kogemata sattusin bussipeatusesse. Hmm, siit avaneb hea vaade kogu tema majale. Nüüd ma saan siin istuda ja oodata. Ootan, kuni ta tuleb välja. Uksest. Ükskord ta ju peab tulema. Ja siis ma näen teda, siis ma lähen ta juurde ja tänan teda. Tänan, et ta nii armas on, nii kallis on, nii hooliv on, nii hea on, nii...
Ma nägin teda! Aknast! Ta toa aken on vaatega siia poole. Ta võttis seljast selle sama mantli, mis tal seljas oli, kui ta minu ees seisis! See oli kindlasti tema! See pidi olema tema! Mu süda peksis oma viis korda kiiremini kui enne. Mu silmamunad läksid rõõmust märjaks. Ma tean, kus ta elab, ma võin teda siin iga päev käia vaatamas kui ma tahan, ka siis kui ta mind ära põlgab ja minuga suhelda ei taha. Ma tean, et ta on ja jääb mu elu armastuseks, ainult ma ei tea kuidas seda talle öelda... Ma ei ole ju tegelikult tema vääriline ja... Mõtlema hakata, siis on alles väljas veebruarikuu ja mina lippan siin ringi nagu hilpharakas. Huvitav, miks öeldakse, poolpaljalt ringikäiva inimese kohta hilpharakas. Minu teada tähendab hilp üleoleva hooletusega mõnd riietuseset ja harakas on lihtsalt üks omalaadne lind, kes armastab kõike, mis särab. Kummaline, miks minusugust inimest peaks keegi võrdlema mingisuguse riidetüki ja mingisuguse linnu ristsugutisega? Eesti keel on ikka kummaline küll.
Järgnevad minutid, tunnid, päevad, nädalad, kuud... ma istusin enamjaolt sellel samal pingil. Ma ei julgenudki talle lähemale minna ja öelda, mida tunnen, kuna kartsin põlguse osaliseks saada. Eelistasin jääda ta salajaseks austajaks, kes aeg-ajalt teda roosikimbukestega üllatab. Mina olen oma õnne leidnud. Käin teda iga päev vaatamas, imetlen teda eemalt, kirjutan temast endale märkmeid. Nüüdseks ma tean juba ta riietumisstiili, tean ta lemmiktegevusi, tean, kellega ta ringi käib, tean, mida ta sööb ja mida mitte, tean, mis talle meeldib, mis mitte, tean, mida tunnen tema vastu ja loodan, et temagi leiab õige pea sellesamuse tunde kellegi endaväärilise vastu, mida mina tunnen tema vastu.
Sellest bussipeatusest sai mu teine kodu, kus ma armastasin palju enam oma aega veeta, kui seal, kus on mu voodi, vann, köök või teler.