|
|
|
![]() |
|
|
Arvasin, et sobime
Solvununa vajun toolile,
pisar jookseb mööda põske.
Arvasin veel, et sobime-
veri põrandal on veel värske...
Liiga pühendunud olin
tahtes Sulle vaid parimat.
Nnüüd kindel- "Me ei sobi!"
Sa ütlesid seda sosinal...
Su nägu oli surmtõsine,
nagu valus oleks rääkida.
Ma vaatasin, et värised
kui minuga püüdsid vestelda.
Pisarad mööda põske
jooksid järjest alla,
ma kartsin siis kõike-
vaikuses tahtsin olla.
Sa kadusid mu silmist
öeldes vaid: "Jumalaga!"
Ju elu seda siis tingis-
jäin maha Sinust rumalana.
Mõistmata elu keerdkäike
vajusin sügavalt toolile.
Kkadus kohe ka rääkimisvõime-
püssikuul pani mind proovile...
Tagasi
| |