|
|
|
![]() |
|
|
Alkoholism
Purjus peaga kakerdan ringi
mõistmata miks ma seda teen.
Unustsin jalga panna kingi-
palja jalu solberdan vees...
Oih, see vesi on alles tahke-
kuradi lumi on maha sadand!
Seda mõista on pagana raske,
puudulik on kainuse tasand...
Ah, et paljalt kakerdan lumes
ja et sedasi võin külmuda?
Kurat, enne Sul minust oli suva
ja nüüd julged tulla vinguma?!
Teen, mis tahan oma joogise peaga,
igavusest kasvõi külmun ära!
Tean, et ma pole ühegi veata-
lihtsalt armastada enam ei jaksa!
Põrgulik ükskõiksus on valus,
sestap ma tõmbasingi end täis!
Ma võin öelda Sulle ju palun-
see vaid kombelõtvusena näib.
Ukse piidad jäävad mul jalgu-
ei mahu sealt vahelt ma mööda!
Keha tunneb halastamatut valu,
ei suuda enam rahulikuks jääda...
Ma mõista ju püüdsingi Sind
ning aru saada mis ja kuidas.
Su sõnad valusaks tegid mind-
seda kainena taluda ei suuda...
Igal õhtul võtan üks kuratlik naps,
et melanhoolia räsida saaks mind...
Ja kuigi meid olema peaks vaid kaks
ei suuda õnnelikuna näha ma Sind...
Joobes olekus kõik on lihtsam-
need mured jätavad mind külmaks!
Ei, ma siiski veel Sind ei vihka-
ei suuda ka öelda, et hülgan...
Ükskord peab lõppema see jama-
siis lõppeb ka alkoholism!
Kuni sinnani ei ole mul kama-
lihtsalt mõistmatu on Su hing...
Tagasi
| |
